PÖFF. Vaimuka ja naljaka Priimäe rollid

Linnar Priimägi Manfred Vainokivi dokumentaalfilmis «Mephistopheles». Foto: Kaader filmist

Manfred Vainokivi pühapäeval PÖFF­il esilinastunud uus dokumentaalfilm «Mephistopheles» algab loeteluga, mis annab ülevaate «suurmehe, otsesõnu öeldes geeniuse» Linnar Priimäe rollidest läbi elu. Sellele järgneb kaadri tagant režissööri palve peategelasele natuke häält teha. «Nii. Mina ei tee kunagi natukene häält, mina ütlen kohe mingisuguse niisuguse lause, mis läheb ajalukku,» kostab Priimägi jonnakalt. Sellega ongi filmile toon antud. Linateoses on nalja ja napsi, epateerimist ja sooja irooniat. Nagu Vainokivil ikka. Varemgi teatraalseid ja üleelusuurusi tegelasi näidanud – olgu kunstikorüfee Leonhard Lapin või lorilaulik Korsten – Vainokivi on seega taas ühe samasuguse pujääni ette võtnud.

End aguli-Mephistopheleseks nimetav Eesti esiesteet Priimägi, loomulikult üleni valges, astub üles iseenda osatäitjana. Loeb Hugo von Hofmannsthali luuletust Ain Kaalepi tõlkes «Paljud tõesti peavad hinge heitma», milles on eristatud need, kes peavad hinge heitma all, kui «teised elavad ülal tüüri juures, tunnevad tähemaid ja lindude lendu». Eks võite ise kolm korda arvata, kumma hulka Priimägi ennast liigitab.