Mariann Metsise maal «Puhas süda».Foto: Roman-Sten Tõnissoo
Mikrogaleriis Hoib saab praegu näha Mariann Metsise isikunäitust «Maalid 2020». Pisikesse ruumi on ära mahutatud üllatav hulk töid, kusjuures näitus on kavalalt kujundatud nii, et kõiki teoseid polegi võimalik samal ajal näha. Näitusel on üleval peamiselt erinevas suuruses õlimaalid, neid täiendab kohaspetsiifiline kangainstallatsioon. Viimane viitab kunstniku sõnul sellele, kuidas katoliku kirikus kaeti paastu ajal kinni maalid ja dekoratsioonid selleks, et inimesed ei tunneks liiga tugevat erutust.
Metsis töötab valdavalt leidobjektidega, mitte elavate modellidega. Ta leiab digitaalsetest keskkondadest üles talle huvipakkuvate esemete kujutised, mängib ja manipuleerib nendega endale sobival viisil ning kasutab tulemust siis maalides inspiratsiooniallikana. Internetist mõjutatud õlimaalide ja varajase renessansi pärandist tõukuva kangakunsti kohtumine annab aastal 2020 edasi huvitavaid anakronistlikke pinged. See on objekti (de)materialiseerumine ning ajastute remix.
Enamikul neil maalidel võib näha kummalist, peaaegu tinglikku koera – hurta, kes hägustab piiri abstraktse ja figuraalse vahel. Kohati jääb mulje, nagu polekski tegu looma, vaid hoopis mingite varjuliste kuumaastikega, millel ilutseb mõni silm, mis sinna ei kuulu. Või on asjad just vastupidi?
Mariann Metsise maal «Kas siin ilmas üldse saab elada teisiti kui kurjategijana? Ei».Foto: Roman-Sten Tõnissoo
Inglise kultuurikriitik Mark Fisher uuris oma postuumselt ilmunud raamatus «Kummastav ja tontlik» kahte tundelaadi või -režiimi. «Kummastavat» mõistis ta kui tundmatu elemendi kohalolu (meile tundub, et siin on korraga miski, mis siia ei kuulu). «Tontlikku» iseloomustas Fisher kui riket puudu- või kohalolekus (seal, kus tavaliselt peaks midagi olema, on justkui midagi puudu – või vastupidi). Mõlemad laadid loovad inimeses erinevaid efekte ning mõlemal on Fisheri järgi ka omad poliitilised järelmid. Metsise näitus tegeleb nii kummastava kui ka tontlikuga: õlimaalidel olevat hurta võib soovi korral näha tontlikult tühja maastikuna. Samas hakkavad sellisel juhul kohe tööle kunstniku kummastavad leidobjektid – vööd, silmad, kangad –, mis üldmuljet meeldivalt nihestavad.
Kõik see on kokku põnev, kuid samas ka nukraks tegev või isegi leinaline. Pole muidugi raske ette kujutada, miks tänavune aasta võib ebamäärast ärevust või melanhooliat tekitada. Vohav parempopulism ning koroonakriis, mis oleks muu hulgas justkui katselava sellele, kuidas me kollektiivselt palju suuremate globaalsete kataklüsmidega toime tuleme, näitavad taas, et ühiskondlikult on maailma tulevik üsna tume – isegi kui pandeemiale leitakse nüüd toimiv vaktsiin.
Kui veel selle aasta suvel tundus, et koroonakriisi tõttu kõik aeglustub (et mitte öelda tardub) ning inimestel jääb aega üheskoos oma käitumismustreid ja väärtusi ümber hinnata, siis tegelikkus osutus enamiku jaoks hoopis pinevamaks, prekaarsemaks ning jubedamaks. Siiski paistab, et Metsise «Maalid 2020» on osalt kantud sellest aeglustumisimpulsist: neis võib näha katset kujutada teatavat rahu ning (enese)isolatsiooni inspireerivamat poolt. Hoolimata nende tööde mõningasest kummastavusest või tontlikkusest, on siin ikkagi tunda ka teatavat… Või ei, ma parem ei ütle.
/nginx/o/2017/01/26/6280385t1h8ece.jpg)
/nginx/o/2020/11/16/13479883t1hed8f.jpg)
/nginx/o/2020/11/16/13479884t1h7353.jpg)
/nginx/o/2020/11/16/13479885t1h4676.jpg)