Arvustus ⟩ PÖFF. «Kratt» lööb vikati vaataja ajju

Mari Lill teeb «Kratis» nii jabura ja võimsa rolli, et seda annab veel mõnda aega mäletada. Foto: Filmikaader

Mida vähem vaataja enne Rasmus Merivoo filmi «Kratt» alguskaadreid sellest teab, seda suurem on võimalus, et see vajutab tema ajju põleva templijäljendi, mis seal veel mõnda aega kirvendab.

«Kratt» jõudis publiku ette nii vargsi, et sellest oli teada vaid paarilauseline sünopsis. Normaalsed lapsed viiakse suveks linnast maale vanaema juurde ning ka telefonid võetakse ära. Eks ikka selleks, et nad saaksid selgeks, milline on õige luterlik tööeetika ja tõeline eestlase elu. Nutikad lapsed otsustavad ehitada krati, aga sellega film alles algab.

Suure lustiga segab Merivoo «Kratis» eri žanre. Kujutage ette, kuidas mekib keedus siis, kui ühte patta lüüa «Eia jõulud Tondikakul», «November», «Vanamehe film» ja «Sae» saaga. Täiesti vapustava, piduriteta allamäge kihutava rolli teeb vanaema Leidana Mari Lill ning sellega ka filmi suveräänselt valitseb. Seda, mis kunagisest väikesest nõiast on kasvanud, peab ise kinosaalis kogema. Kena kummardus tehakse ka legendaarsele filminõiale Ita Everile, sest vanaema telekas jooksevad üksteise alla «Kunksmoor» ja «Nukitsamees».