Gea Kangilaski: sõna on vaba, viha mitte

Tartu abilinnapea Gea Kangilaski. Foto: Sille Annuk

Kurtmine sõnavabaduse piiramise üle mõjub lahtisest uksest sissemurdmisena, kirjutab Tartu abilinnapea Gea Kangilaski (SDE).

Üha kõvemini kostab Eesti inimestelt, valitsusliikmetelt ja riigikogustki kaebeid, et Eestis on sõnavabadusega lood väga halvasti. Sõnavabaduse kaitsmiseks moodustati riigikogus lausa eraldi toetusrühm, mis näeb tolle esimehe sõnul oma tegevuse eesmärgina peamiselt «vihakõne» kriminaliseerimise vastu seismist, mis kujutab nende tõlgenduses selget ohtu väljendusvabaduse ja teisitimõtlemise säilimisele. Kui halvasti meil sõnavabadusega siis ikkagi on?

Eesti on 1990. aastatest alates olnud pikka aega sõna- ja ka meediavabaduse esirinnas, kaitstava väärtusena kajastub see selgelt meie põhiseaduses. Eks okupatsiooniajal kogetud tsensuur tõstis sõnavabaduse eriliselt au sisse.­ Mäletan, et üks Tartu Ülikooli õppejõud kirjeldas värvikalt, kuidas nägi esimest korda Lääne-Euroopasse reisides kioskis pornoajakirja ja tajus seda märgina meile kättesaamatust vabadusest. Hiljem on meile sõna- ja meediavabaduse indeksites probleeme valmistanud pigem meediamaastiku koondumine väheste omanike kätte, kui asjaolu, et üksikutel ühiskonnagruppidel pole olnud oma meelsust või tahet võimalik avaldada.