AK ⟩ Rein Veidemanni essee: kus te olete, Lennart Merid, Eri Klasid, Jaan Krossid?

Rein Veidemann Foto: Mailiis Ollino

Lühike vastus sellele kõlaks: isegi kui te kusagil olete, ei kostaks teie hääl kaugele, vaid sumbuks või hajuks ühismeedia ja kommentaaride kakofoonias. Või teistpidi: teie ümber laiuks kõrb ja te jääksite seal üksildaseks hüüdjaks hääleks. Mistõttu te parem ei hüüagi. Te vaikite.

Ma räägin niisiis piltlikult öeldes ­ühiskonna kohal kõrguvatest vaimsetest autoriteetidest. Mitte asjatundjatest ühes või teises valdkonnas, kelle seisukohad ja arutlused võivad samuti mõjuda järgimisväärsena. Kui oleksin mõne erakonna liige, küllap siis juba karjainstinktist tunnistaksin või oleksin kohustatud valimistest valimisteni käsitama erakonna juhti autoriteedina. Ent sellisena jäävad nad oma elukutse või poliitiliste liistude juurde. Vaimu­autoriteedid on aga just liistudeülesed, ehkki aeg-ajalt on põlastavalt intellektuaalide poolegi lennutatud koos süljega; jäägu oma liistude juurde!

Pool sajandit tagasi elasime veel valdavalt kirjasõna- ja raadiokeskses ühiskonnas, kus lugemine (ajalehtedest-ajakirjadest raamatuteni) ja kuulamine oli põhiline inimeste­vaheline ühendussild. Mõlemad meediumid ergutasid ja ergutavad juba olemuslikult kujutlust loetud või kuulatud teksti taga seisva isiku omailmast ja ilmavaatest. Visuaalsuse plahvatuse endaga kaasa toonud televisioon oli Eestis küll 1970. aastateks saanud juba igapäevaseks «pereliikmeks», aga praegu esimeseks telepõlvkonnaks kutsutav ühiskonnaosa oli siis alles teismeliseeas. Nii et viitamisväärsete, st eeskujuks olevate autoriteetide otsinguil ­tuli toetuda kirjandus- või mõtteklassikutele või siis kuulata raadiost keskendunult mõnda tarka häält.