Sisuturundus

Eesti jõgedes on lõheliste populatsioon hakanud taastuma

Hea näide omaniku ja looduskaitsjate koostööst on Põlvamaal Kiidjärvel, kus 2015. aastal likvideeriti senine pais ja puhastati jõesäng setetest. Ehitustööd läksid maksma 363 992 eurot ja neid rahastas Ühtekuuluvusfond. Foto: Sander Silm

Kui kümmekond aastat tagasi polnud Eestis praktiliselt ühtegi jõge, kus lõhelised oleksid saanud vabalt liikuda, siis nüüd on olukord tundmatuseni muutunud. Kümne aastaga on rajatud üle 100 kalapääsu ning paljudes jõgedes on lõheliste looduslikud asurkonnad hakanud taastuma.

EESTI JÕGEDE LÕHELISED TULEVAD PÕLULA KALAKASVATUSEST

Alates 2014. aastast RMK koosseisu kuuluv Põlula kalakasvatuskeskus loodi 1994. aastal eesmärgiga taastada Eesti lõhevarud. Kalakasvatusega on Põlulas tegeldud juba üle 125 aasta ja viimase 25 aasta jooksul on kasvatatud ja Eesti jõgedesse asustatud umbes 6,4 miljonit mitmesuguses vanuses lõhe, meriforelli, jõeforelli, siia ja tuura noorkala. RMK muude looduskaitseülesannete hulka lisandus tänavu ka kalade rändeteede avamine ning elupaikade taastamine. Rännete avamiseks antakse toetust Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi vahenditest ning struktuuritoetuste perioodi 2014- 2020 meetmest «Kaitsealuste liikide ja elupaikade säilitamine ning taastamine» 1,5 miljonit eurot, millele lisandub riiklik kaasfinantseering 267 000 eurot. Projekti tulemusena kõrvaldatakse vähemalt kümme rändetakistust, mis peaks oluliselt parandama lõheliste juurdepääsu koelmualadele. Jõgedele ehitatud paisud on kaladele ja muule vee-elustikule sageli ületamatu takistus, mis ei lase kaladel pääseda koelmualadele ja elupaikadesse. Projekti käigus plaanitakse koostöös paisuomanike ja Keskkonnaministeeriumiga leida lõhejõgedel olevate paisudele kuluefektiivsed lahendused kalade rännete tagamiseks ning kudevõimaluste parandamiseks. Allikas: Põlula kalakasvatus

KUIDAS PAISUD MÕJUTAVAD KALU?

Eesti jõgedel on üle 1000 inimtekkelise paisu, millest ligi 75 protsenti on kaladele ületamatud ja takistavad kalade ja teiste veeorganismide pääsu koelmuja toitumisaladele. Eriti kahjulik on hüdroenergiajaamade mõju kaladele. Veevaesel ajal koguvad hüdroelektrijaamad paisjärvedesse vett, et see tsükliliselt läbi turbiinide lasta. Vee kogumise ajal jääb jõgi allpool paisu täiesti või osaliselt kuivaks. Suuremahuline vooluhulkade muutus mõjub väga karmilt paisust allavoolu elavatele kaladele ning tervele jõe ökosüsteemile. Vee kogumise ajal jäävad ka allpool asuvad koelmud osaliselt või täiesti kuivaks ning mari hukkub. Paisjärve koguneb ka mineraalset ja orgaanilist hõljumit ning suurenev setete kogus paisjärves tõstab vee toiteainete sisaldust. Toitelisuse kasv toob omakorda kaasa floora ja fauna liigilise koosseisu muutused ning jõeline elupaik ning selle ökosüsteemile iseloomulik elustik muutub või hävineb sootuks. Allikas: Keskkonnaagentuur

Eelmise kümnendi lõpus läbiviidud inventeerimisest selgus, et Eesti jõgedele on rajatud enam kui 1000 erinevat paisu. Paraku on sel ka varjukülg. Paisud takistavad kõigi jõgedes elutsevate veeorganismide liikumist, kuid eelkõige mõjusid need takistused hävitavalt Eesti jõgede kalastikule. Eriti halvasti käis erinevate lõheliste käsi, kes ei pääsenud enam oma looduslikele kudealadele, kuna lõhe peab sigimiseks rändama merest jõgede kärestikele ja inimene seda muuta ei saa. Kui lõhe sigida ei saa, siis populatsioon kaob või kiratseb. Kui näiteks 20. sajandi alguses oli Eestis 12 looduslikku lõhejõge, siis paarkümmend aastat tagasi olid loodusliku lõhe algupärased populatsioonid nõrgal tasemel säilinud ainult Kunda, Keila ja Vasalemma jões. Teistes jõgedes oli sigimine ebaregulaarne või oli lõhe jõest täiesti kadunud. Kusjuures 60 km pikkuses Kunda jões saavad merest kudema tulevad lõhelised ka praegu liikuda vaid sisuliselt paari kilomeetri pikkusel lõigul, kuna nende liikumist takistab ülemöödunud sajandi lõpus Kunda jõe ürgorgu rajatud hüdroelektrijaama pais. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti saanud Euroopa Liidu vahendeid kasutada vooluveekogude seisundi parandamiseks, sest meil lasub EL õigusaktidest tulenev kohustus lõhepopulatsioone kaitsta. Põlula kalakasvatuskeskus alustas lõhevarude turgutamist juba 1994. aastal. Eesmärk oli endistesse lõhejõgedesse, kus algupärane asurkond oli hääbumas, asustada kalade noorjärke loodusliku paljunemise taastumiseni ja elujõuliste populatsioonide moodustumiseni. Viimase 25 aasta jooksul on kasvatatud ja Eesti jõgedesse asustatud umbes 6,4 miljonit mitmesuguses vanuses lõhe, meriforelli, jõeforelli, siia ja tuura noorkala.

Alates 2014. aastast kuulub Põlula kalakasvatuskeskus RMK koosseisu ning 2020. aasta kevadest tegeleb RMK ohustatud kalaliikide kaitsega terviklikult, sest lisaks kalade asustamisele on RMK ülesanne nüüd ka samade liikide looduslike elutingimuste parandamine vooluveekogudes.

Tehtud on suur töö

Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja Herki Tuusi sõnul ollakse tänaseks jõutud niikaugele, kus Eesti jõgedel asuvatele paisudele on rajatud ligi 100 kalapääsu. Lisaks on omanikud mitmed paisud kas likvideerinud või on need ise likvideerunud. «Võib öelda, et praegu ongi lõhejõgedele jäänud peaasjalikult märgilise tähtsusega paisud, kus kompromissi leidmine keskkonnaeesmärkide ja omaniku nägemuse vahel on kas väga raske või suisa võimatu,» rääkis Herki Tuus, viidates Linnamäe ja Kunda jõe paisudele, kus põrkuvad ka muinsuskaitse huvid ning kus kalapääsu rajamisest ei oleks kasu. Viimane positiivne näide kalade rändevõimaluste taastamisest on Sindi paisu avamine, mis oli üks osa projektist «Pärnu jõestiku elupaikade taastamine» ja millega koos korrastati ka jõestiku teisi kalade rännet takistavaid objekte. Nüüdsest ongi lisaks Sindile avatud või kaladele läbitavad Jändja, Vihtra, Helmeti, Nurme, Kullimaa ja Rõusa paisud. Pärnu jõgi on nüüd suurima potentsiaaliga lõhejõgi Eestis – suudab toota kokku ligi 45 000 lõhe ja meriforelli noorkala. Vetevõrk on samuti väga suur, kuna Pärnu jõestikus on 270 jõge ja oja, mille kogupikkus on üle 3000 km.

Kalandus kui oluline majandusharu

Herki Tuus ei teinud saladust, et kalade läbipääsude loomine on möödunud üsna sageli omanikuga erinevaid kompromisse otsides ja looduskaitsjaid on süüdistatud suisa ettevõtluse ründamises. Tegelikkuses on pilt keerulisem. Tänapäeval toodab üks tuulik sisuliselt enam elektrienergiat kui kõik Eesti hüdroelektrijaamad kokku ning kalarikaste jõgede otsene ja kaudne mõju majandusele ületab kaugelt hüdroenergiast saadava tulu. Näiteks on teadlased välja arvutanud, et Kunda jõe kutselise ja harrastuskalapüügi rahaline väärtus võiks olla jõe avamisel umbes 380 000 eurot aastas. Täna on jõe kalastikuline väärtus paisutamise tõttu aga kordades väiksem. «Paisu omanik tahab ka tulu teenida, kuid siis tekib kohe õigustatud küsimus, kas paisu omanik on nõus ka tekitatud keskkonnakahju hüvitama või peab ühiskond sellest saamata keskkonnahüvest paisuomaniku kasumi tarbeks lihtsalt loobuma? Paraku on küsimus jäänud täna selge vastuseta,» lisas Herki Tuus. Lõheliste paranenud olukorrast annab märku seegi, et 2019. aasta oli jõgedel lõhet ja meriforelli spinninguga püüdvatele harrastuskalastajatele läbi aegade üks edukamaid. Kokku püüti mullu 2,1 tonni lõhet ja meriforelli ja samuti oli mullu mitu kalapüügi kaalurekordit. Kõige suurem kala püüti mullu Jägala jõest, kus õnnelikul kalamehel õnnestus välja tõmmata 21,4 kg kaaluv lõhe. Jõgedes spinningu ja lendõngega lõhe ja meriforelli püügi populaarsust näitab fakt, et mullu väljastati püügiks ligi 3400 kalastuskaarti. Kalavarude ja eriti lõhe ja meriforelli olulisusest inimeste jaoks annab aimu aga tõsiasi, et kuderahu aegset püügikeeldu aitavad Keskkonnainspektsiooni ametnikel oma uneajast kontrollida ka Eesti Kalastajate Seltsi pea pooltuhat vabatahtlikku kalakaitsjat.