Karmen Joller: Võtame aega ringi vaadata!

Karmen Joller Foto: Konstantin Sednev

Ühel ilusal päeval avastasin, et mu peopesad higistavad – varem polnud iial täheldanud, et mul liighigistamisega probleeme oleks. Tundsin, et süda puperdas ja sees kõik justkui väriseks. Olin juba mitu hommikut järjest ärganud väga vara, sest mõtted ei lasknud magada.

Väsimust ma sel ajal ei tundnud. Ei tundnud ka nälga ega janu. Vaatasin end imestusega kõrvalt ja avastasin, et tegemist on ärevuse füüsiliste sümptomitega ajal, mil ise olin vaimselt täiesti rahulik. Tegelikult mitte rahulik: oli erialaselt väga huvitav aeg, sest kogu Eesti oli täiesti uudses olukorras – eriolukorras.

Sain aru, et mina, kes ma inimestele oma kabinetis õpetussõnu jagan, olin ise need õpetused unustanud. Ma olin varastanud aega iseenda arvelt ja mu keha andis sellest mulle märku. Õnneks olen õppinud oma keha kuulama ja sellest päevast peale sundisin end aega maha võtma: puhkamiseks, söömiseks ja liikumiseks. Ja mis olulisim – võtsin aega oma kõige kallimatele.

Sümptomid kadusid kiiresti.

Kriisiaeg on stressirikas aeg, mil väga paljude ettevõtete või organisatsioonide juhtide tööpäevad on sageli pikemadki kui 12 tundi, ja on tavaline, et lisa võetakse just isikliku ja lähedastele mõeldud ajast. See on mõistetav ja loomulik. Aga see ei tohi kesta kaua.