Pandeemia ajal üle ookeani ehk Sinna ja tagasi

Unitedi lennul Newarkist Amsterdami polnud transatlantilises liikluses rakendatud piirangute tõttu just palju reisijaid. Foto: Krister Kivi

Presidendi valimise kõrval on Ameerika Ühendriikides sel sügisel tavalisest keerulisem süüa ja öömaja leida ning ühest punktist teise saada. Keerukas, kuid siiski võimalik.

Läksin 23. oktoobril Eestist teele nagu 18. sajandi talumees, kotis küüslauk, juust ja päts iseküpsetatud rukkileiba. Küüslaugu ja juustu sõin ära juba Varssavis, kus leidis aset esimene üleöine peatus; möödapääsmatu ajal, mil lende on jäänud nii väheseks, et ühest suurest linnast teise samal päeval enam ühendust olla ei pruugi. Tundsin rahulolu nuti üle moonakott kaasa võtta, sest Chopini-nimelise lennujaama lähistel paiknev hotell oli küll avatud, kuid siiski peaaegu suletud: fuajee hämar, köök kinni, nagu kõigis hotellides, kuhu hiljemgi jõudsin. Kuid muidu oli vaikne südasügisõhtu, kuldsed lehed puude võrades veel kahisesid ja mustamäelike naabermajade akendest kumas sooja merevaiguvalgust. Kõik näis nii leebe, justkui polekski Poolas samal päeval registreeritud 153 uut koroonasurma ja 13 632 uut nakatumist.

Järgmisel hommikul lennujaamas – mind sinna sõidutav tüüakas taksojuht tõi mõneminutilise sõidu jooksul oma halvasti ees istuva maski tagant murettekitavalt sageli kuuldavale peamiselt konsonantidest koosnevaid poolakeelseid tervitushüüatusi ning edusoovimisi – mõõdeti kõigil väljuvail reisijail kehatemperatuuri.