Kurb, aga eestlastel pole armastuses eriti õnne

Armastuse allee Kristiine keskuses mullue veebruaris. Foto: Konstantin Sednev

Õnne ja armastust saab mõõta mitut moodi. Seda on ka tehtud. Lõplikku tõde, milline on kõige vettpidavam õnne ja armastuse valem, pole kellelgi. Kui oleks, kaotaks elu palju oma põnevusest, üllatustest, ootamatustest.

Kindlasti ei anna ka tänases Arteris ilmuv tabel, mille koostamise aluseks on riigiti üksi elavate inimeste protsent elanikkonnast, lahutuste arv 1000 inimese kohta, ning kohtamisteemaliste veebiotsingute arv kuus, mingit ammendavat pilti, kui õnnelikud on ühe või teise Euroopa maa elanikud ning kui vähe või palju on nende elus armastust. Pigem on see katse (ehkki huvitav katse) arendada ühte vaatenurka ilmselt kümnetest, kuidas mõõta seda, mis on elus peamine – õnn ja armastus.

Mis me tabelist näeme? Nn õnnetute koefitsiendi järgi läheb armastuse rindel kõige paremini Slovakkia, Horvaatia ja Sloveenia inimestel. Eesti jääb Euroopa 25 riigi edetabelis teise poole algusse, napilt maha itaallastest ja lätlastest. Vähemasti, kui saadud koefitsienti uskuda, võime end pidada õnnelikumaks, kui on soomlased, leedukad, taanlased ja rootslased (kes on tabeli punase laterna rollis).