Tantsu sünd transtsendentsi vaimust

Ella Ilbak Foto: Erakogu

Sel neljapäeval möödus 125 aastat eesti kultuuri ühe kirkaima ja isepäiseima õie – tantsukunstniku ja kirjaniku Ella Ilbaku – sünnist. Mulgimaa talutarest ja Tartu agulist üksi suurde maailma läinud ning seal oma käe ja kunsti peal läbi löönud Ilbakust kujunes kahe suure ilmasõja vahelisel ajal üks moodsa (resp. vaba, plastilise, improvisatsioonilise) tantsukunsti pioneere. Teatriloolase ja tantsu-uurija Lea Tormise sõnul oli Ilbak esimene Eestis, kes tõstis tantsu hingestatud ja mõtestatud elukutselise kunsti tasemele.

Ilbak oli üks paljudest, kes andus modernismile noorusliku süütuse ja õhinaga; kes järgis Noor-Eesti üleskutset «rohkem kultuuri, rohkem euroopalist kultuuri!». Samas oli ta üks vähestest, kes mitte üksnes ei aidanud moodsat euroopalikku kultuuri Eestisse tuua ja siin kodustada, vaid viis ühtlasi ise edukalt oma loomingu Eestist Euroopasse. See, mis ei õnnestunud eelmise sajandi esimesel kolmel veerandil (ehk sisuliselt kuni Arvo Pärdini) ei eesti heliloojatel, kirjanikel ega maalikunstnikel, õnnestus üksikul noorel soolotantsijal.

Friedebert Tuglas kirjutas 1918. aastal peale Ilbaku esimest avalikku esinemist, et Ilbak (koos kirjanik Gustav Suitsu, helilooja Mart Saare ja maalikunstnik Nikolai Triigiga) võib «edustada Eesti euroopalist kultuuri Euroopale. Nad on lõpulikud kristallisatsioonid sellest tõesti noor-eestilisest sugupõlvest, kelle teha jääb, kas meid tunnistatakse kultuurrahvaks või mitte». Täna võime öelda, et see ülesanne sai täidetud ning Ilbakul oli selles kindlasti oma roll, mis võis olla suurem, kui seda seni on tajutud ning avalikult tunnistatud.

Ella Ilbak oli põnev loojanatuur, kes tabas ajavaimu, kes suutis sellega kaasas käia ning seda kujundada. Sarnaselt enamiku visionääridega oli ta mitte üksnes loominguline, emotsionaalne ja kompromissitu, vaid ka isepäine, ekstsentriline ning enigmaatiline. Ilbak oli karsklane ja taimetoitlane ning praktiseeris joogat. Ilus inimene, kes põdes inetuse kompleksi; kirgastunud intelligent, kes kannatas depressiooni käes. Rohket meessoo romantilist tähelepanu pälvinud naine, kes oli ilmselt lesbi, või aseksuaalne, või mõlemat. Kirglik rahvuslane, kes koges rahvuskaaslaste kirglikku kadedust ja vaenu; kes oli imetletud, ent siiski tagaräägitud ja valestimõistetud, otsapidi ka väljaheidetud.

Ilbak oli emantsipeerunud naine kogu oma ilus ja valus. Ning läbi tema sai võimaluse emantsipeeruda ka lavatants, mis oli kuni 20. sajandi esimese veerandi lõpuni suuresti kinni klassikalise balleti kaanonites. Ilbak oli üks Isadora Duncani isehakanud apostlitest, kes võttis oma suurelt eeskujult üle mitte niivõrd konkreetse tantsumetoodika, vaid pigem üldised kunstilised põhimõtted ning kohendas neid vabalt isiklikele vajadusele ning soodumustele vastavaks. Sama tegi ta oma teoloogilise maailmapildi kujundamisel kristlust, budismi jm kokku segades.

Ilbaku küpsemine nii inimese kui kunstnikuna langes eelmise sajandi teise kümnendisse, mil kääris kõvasti nii poliitikas kui kultuuris: koos uue maailma ja uue inimesega kuulutati mitmest eri kantslist ka uut kunsti, mis pidi osaliselt seda uut maailma ja uut inimest luua aitama. Klassikalise balleti asemele ja kõrvale astuda soovinud vabatants oli üks nendest. Koos tantsuga loodeti vabastada ka oma hing ja keha.

Noored naised, kes tantsisid üksi, klaveri saatel (või kohati ka vaikuses), paljajalu ning poolpaljalt improvisatsioonilisi, müstilisi, eksootilisi, ekstaatilisi ja erootilisi tantse, kujutasid endast sajandi esimesel veerandil suhteliselt avangardset nähtust nii elus kui kunstis. Ilbak jäi sellele esteetilisele ideaalile truuks kuni lõpuni. Ta oli arhetüüpne kunstnik, kes elas üksnes oma loomingule.

1952. aastal, 56 aasta vanuses, äraõitsenuna, kirjutas oma autobiograafias: «Omada pole ma kunagi igatsenud ei meest, ei last, ei kire ilu, ei vara, ei au... Tundus, et see kõik oleks võinud mu peale vajuda, mu üle võimust võtta. Hing ja ilu on mind huvitanud [...] Ilu on kui hõngus, mis läbi meelte imbub hinge ja sealt muudab me elu elatavaks.»

Ilu oli Ilbaku jaoks vist peaaegu alati ühel või teisel moel seotud millegi transtsendentsega. Kogu tema inspiratsioon, kirgastumus ning sisemine rahu ja enesekindlus pärinesid justkui teispoolsusest. Ilbak oli müstik ja metafüüsik – tema Ilu ja Tõde polnud kunagi päris siit maailmast.