Vikerkaar loeb. Perekond võitis

Valitsuse maja 1930. aastatel. Foto: Igor Shiryaev

Algselt Vene revolutsiooni sajandal aastapäeval ilmunud «Valitsuse maja» sai otsekohe klassikaks. See on tuhandeleheküljeline lugu tuhandeaastase riigi loomise katsest. Raamatu teljeks on bolševike nomenklatuuri majutamiseks Moskvasse ehitatud korterelamu, omal ajal maailma suurim, mis on kirjandussõbrale tuntud Juri Trifonovi romaani «Maja kaldapealsel» kaudu (eesti keeles 1982). Samas on tegu mõtisklusega elu ja kirjasõna vahekorra üle bolševismis. Slezkine demonstreerib, kuidas kirjandusteosed saavad osavates kätes kõnekaks ajalooallikaks. Niisiis on siin üheskoos teoreetiline (religioonisotsioloogiline), ajaloolis-biograafiline ja kirjanduskriitiline uurimus. Slezkine ise kirjutab nagu ingel – iseloomuliku iroonia ja kuiva huumori seguga, kord igaviku, kord seina peal kaastundlikult passiva kärbse perspektiivist. Ta põimib mütoloogilisi allusioone, kirjanduslikke sümboleid ning süžeeliine, nõnda et kümned ja kümned geograafiliselt ja sotsiaalselt harali eluniidid jõuavad kokku Valitsuse majja. Pikkades tsitaatides antakse sõna ajalootegelastele enestele.

Slezkine (Juri Sljozkin) sündis 1956. aastal Moskvas ning tegutseb 1983. aastast USAs. Tema nimekaimust vanaisa oli Mihhail Bulgakovi lähikonda kuulunud kirjanik, kellelt on eesti keeles ilmunud raamatuke «Pariisi uudisjutud» (1921). Yuri Slezkine pole kirjutanud palju, aga iga tema publikatsioon on kummutanud mõne käibetõe, äratanud diskussioone ja avanud vaatevälju. Tema esimesed uurimused käsitlesid Siberi väikerahvaid ja vene etnograafiateadust. Etnograafitausta on tunda ka hilisemates töödes. 1994. aastal ilmus pöördeline artikkel «NSVL kui ühiskorter ehk kuidas sotsialistlik riik etnilist eristumist edendas» (e. k Vikerkaar 2012, nr 10–12), mis esitab esmapilgul üllatava teesi bolševike riigi «kroonilisest etnofiiliast».

Hoolimata sellest, et kommunistide jaoks pidi solidaarsuse aluseks olema klass, mitte rahvus, osutusid nad ikka veel püsivate rahvuslik-territoriaalsete üksuste rajajaiks. Etnofiilia üks allikaid oli Lenini jt bolševike russofoobia, jälestus suurvenelikkuse, aga ka vene talurahva vastu; teine allikas oli ortodoksi misjonäridelt pärit arusaam, et evangeelium tuleb rahvasteni viia nende emakeeles. (Žirinovskilikus kirjasõnas võib muide kohata väidet, et Venemaa föderaliseerimise idee algautoriks olnud hoopis suur eesti aferist Jaan Sibul/Ivan Narodny.)

2004. aastal ilmus Slezkine’ilt kergejalgne raamat «The Jewish Century» juutide valikutest 20. sajandil. Selle kujundlik lähtepunkt on Šolem Alejchemi jutustus «Piimamees Tevje». Nagu romaani nimitegelase tütred põgenesid štetlist, üks anarhisti embuses Siberisse, teine Ameerikasse ja kolmas Palestiinasse, nii oli ka Ida-Euroopa juutide ees 20. sajandil kolm peamist teed: radikalism, kapitalism, natsionalism. (Neljas võimalus oli paigale jääda ja holokaustis hukkuda.) Käsitluse teljeks on etnograafiline teooria kahesugustest rahvastest: maaharijaist paiksed apollonlased ning juurteta vahendajad merkuurlased. Kuna moodne aeg vajab vahendajaoskustega sõnaosavaid professionaale ehk merkuurlasi, saigi 20. sajandist juudi sajand – olgugi et Iisraeli riik kujutab endast pöördumist apollonliku juurdumuse poole. Samas muudab moodne aeg ka paiksed rahvad üha enam juutideks.

Slezkine ei karda puudutada üht poliitkorrektsuse tabuteemat ja konspiratsiooniteooriate potentsiaalset mürgisüžeed: juutide eriseost bolševismi ja punase terroriga. Slezkine’i suhtumine on talle iseloomulikult cool ja iseloomulikult kasutab ta kirjanduslikku näidet: «Keegi pole kunagi väitnud, et Isaak Babeli «Ratsaarmee» lood juudist, kes püüab liituda revolutsiooniliste kasakatega, oleksid pidanud jutustama kasakast, kes püüab liituda revolutsiooniliste juutidega.»

Tema kaalutletum positsioon on selline, et arusaamad – olgu juriidilisest või moraalsest – etnilisest süüst, etnilisest vastutusest ja etnilisest karistusest on kaunis mõttetud: «Rahvaste liikmed võivad ju tunda häbi, aga rahvad ise ei saa minna pihile, kahetseda pattu ning lõpuks ilmuda oma looja palge ette. Ühtki nõudmist üldrahvaliku andekspalumise järele ei saa kunagi täielikult rahuldada – sest pole olemas mingisugust õiguspärast karistusallikat, patukahetsejate kokkulepitud kvoorumit ega üldist autoriteeti, mis otsustaks kahetsuse siiruse üle.»

Sellest formulatsioonist on juba ära tuntav religioosne diskursus, millele «Valitsuse maja» paneb veel tugevama rõhu. Raamatu selgroog on idee bolševikest kui ühest maailma lõppu oodanud ja kiirendanud lahkusust, millenaarsest sektist. Religiooni ja kommunismi võrdlemine, nendevaheliste põlvnevussidemete ja paralleelide tuvastamine pole uus idee. Juba 1920. aastal märkis Bertrand Russell: «Bolševismi kui ühiskonnanähtust tuleks pidada religiooniks, mitte tavaliseks poliitiliseks liikumiseks.» Seejärel aga vastandas ta religiooni teadusele ning sellega seostuvale progressile.

Slezkine’i vaatepunkt on kõrgem, igavikulisem. Ta leiab, et religiooni pole niikuinii võimalik korralikult defineerida, toomata sisse kahtlast eristust loomuliku ja üleloomuliku vahel. Kui aga käsitada Durkheimi kombel religioonina mis tahes ühiskonnainstitutsioonide põhja ning kollektiivse teadvuse alust, siis pole teaduse ja progressi ideed ning uusaegne demokraatlik ühiskond sugugi vähem religioossed kui muud ühiskonnad. Seega pole mõtet rääkida religioossetest ja ilmalikest ühiskondadest, sest n-ö ilmalike ühiskondadegi põhjas on oma pühaduste struktuur ning rituaalid selle meelespidamiseks ja jätkamiseks.

Religiooniloolises 3. peatükis minnakse kommunismi lätete otsingul lausa telgajastusse kolm aastatuhandet tagasi, Zarathustrani, kes kuulutas esmakordselt maailma lõppu – ning avas sellega lineaarse ajaloo. Edasine ajalugu on olnud täis maailmalõpu korduvat kuulutamist, selleks valmistumist, pettumusi selle ärajäämise pärast, muganemist permanentse ootamisega, messianistliku energia kanaliseerumist kirikutesse jne. Maailmalõpuootused pole mingi Lähis-Idast pärit monoteismide eripära. Need on tuntud ka Hiinas ning tõstavad pead igal pool, kus aabrahamistlikud usud löövad segi paganliku maailmapildi.

Üks eshatoloogilisi mõttesüsteeme on olnud marksism, ja bolševikud kujutasid endast üht sekti. Peatse maailmalõpu ja tõelise päeva eelaimused olid vene intelligentsis juurdunud juba 1860. aastatest peale, enamasti individualistlikumal moel. Bolševikud väljendasid neid ideid ka oma kollektiivse eluviisiga. Slezkine määratleb sekti kui «usul rajanevat rühmitust, mis radikaalselt vastandub korrumpeerunud maailmale, on pühendunud «alandatutele ja solvatutele» ning koosneb vabatahtlikest liikmetest, kes on läbi teinud isikliku pöördumise ning kes jagavad tugevat äravalituse tunnet, välistavust, eetilist askeesi ja sotsiaalse võrdõiguslikkuse põhimõtet». Sellise määratluse sisse mahuvad algkristlaste, Müntzeri ja Münsteri anabaptistide, Inglise puritaanide, mennoniitide, mormoonide, maltsvetlaste jne kõrval ka esseerid, menševikud ja bolševikud. Kõiki neid iseloomustab soov likvideerida eraomand ja perekond kui ebavõrdsuse kõige võimsamaid ja üksteist võimendavaid allikaid ning luua «lihtne, vennalik ühiskond, mis on korraldatud ühiste uskumuste, ühiste esemete ja ühiste seksuaalpartnerite (või seksist hoidumise) ümber».

Slezkine rõhutab partei ajalugu jutustades sakraalseid paralleele nii peatükipealkirjades kui läbivas sõnakasutuses: kapitalism on Paabel, bolševikud on prohvetid, marksism-leninism on usutunnistus, agitatsioon ja propaganda on misjonitöö ja jutlustamine, Tsaari-Venemaa lõpp on maailma lõpp ja apokalüpsis, revolutsioon on veeuputus, rahvavalgustus on paganate pööramine, NEP (uus majanduspoliitika) on suur pettumus, Stalini revolutsioon ülalt on teine tulemine, suur terror on viimne kohtupäev. Korduvad Egiptuse orjapõlve ja tõotatud maa, ristilöömise ja apokalüpsise motiivid.

Pealtnäha ilmalike ideede kratsimine, et nähtavale ilmuks nende religioosne algupära, on ideedeajaloos juurdunud võte. Kui seda menetlust rakendada bolševikele, on sel kahepidine mõju: ühelt poolt kipub see näitama bolševikke enamana kui võimuahnete kõrilõikajatena. Teisalt heidab see religioossetele sektidele, sealhulgas Jeesuse loodule pahaloomulisemat varju, kui ollakse harjunud. On ju Jeesuse nõue loobuda varast ja perekonnast ning ilmutusraamatu verejanuline vägivallaporno tänapäeval midagi sellist, millest peapiiskopid lastele meelsasti ei räägi.

Füüsik Steven Weinberg on öelnud: «Olgu religiooniga või ilma, head inimesed teevad ikka head ja kurjad kurja. Aga et head inimesed hakkaksid tegema kurja, läheb tarvis religiooni.» See on usutav, kuid lisaksin kaks täpsustust. Esiteks pole võimatu, et religioon suudab mõnikord panna loomult kurjad tegema vähem kurja. Ja teiseks, religiooni tuleks võtta siin laias, just säärases sljozkinlik-durkheimlikus tähenduses, mille alla kuulub ka kommunism – ja praktiliselt kogu ühiselu.

«Valitsuse maja» tegelaste seas kohtame sihikindlaid idealiste, raamatukoisid, kultuurseid kaunishingi ja südamlikke pereisasid – kes olid ühtlasi kõrilõikajad ja elukutselised massimõrvarid. Jakov Sverdlov oli suureandeline romantiline mees, kes armastas tsiteerida Heine «Saksamaad»:

Oh, sõbrad, ma uue ja parema

loon teile laulu ja viisi.

Juba elades, maa peal rajame

me endale paradiisi.

Tsaari timukad eesotsas Jakov (mitte Mihhail, nagu raamatus eksikombel seisab) Jurovskiga jäädvustasid Jekaterinburgi hukkamispaiga seinale Heine värsid:

Belsassarile selsamal ööl

ta sulaste käe läbi tehti ots.

(Vene kirik uurib tänini nende ridade «rituaalset» mõtet. Muide, kuigi Slezkine’il sellest juttu pole, mainitakse muudes käsitlustes ühena tsaari perekonda valvanuist, kuid tapatööst keeldununa kedagi «läti salga leedukast» komandöri kapten Adolf Lepat. Nimi viitaks justkui põhjapoolsemale päritolule.)

Bolševike raamatulikkusest, kalduvusest otsida elujuhiseid kirjandusest ning oma mõtteid ise päevikutes, kirjades, mälestustes formuleerida tuleb korduvalt juttu. Kirjandusarmastus ei kärpinud julmust. Millenaarse sektandi jaoks on vägivald paratamatus, järelikult moraalne, järelikult pole selles midagi häbiväärset – nõnda õnnestub tal ennast veenda. Eriti hästi õnnestus see kodusõja ajal – keskkomiteelased koostasid kavasid elanikkonna gruppide kohta, kellele rakendada «kontsentreeritud vägivalda» (pärinedes ise neistsamadest gruppidest, mitte töölisklassi ja talurahva seast). Komissarid ja tšekistid saatsid need ellu – st surma. Andmeid timukate vahetust kahetsusest või süümepiinadest pole. Vägivald karastas: Harmagedon ehk viimne lahing tähendabki suurt massimõrva. Vägivallapornot kujutavad ausalt ka tollased kirjandusšedöövrid: Serafimovitši «Raudne vool», Babeli «Ratsaarmee», Platonovi «Tševengur», Šolohhovi «Vaikne Don».

Märke timukate ebamugavustundest hakkab aimuma kollektiviseerimise ajal. Tuhanded laibad teede ääres virnades, laibad kraavides, laibad vagunites – õrnahingelisematele seltsimeestele paistis see liiga ränk hind põllumajandusreformi eest. Hiljem, Suure terrori ajal said bolševikud kahtlustest üle ning veensid ennast, et mahalastud kolleegid või koguni nemad ise peavad kuidagi «objektiivselt» süüdi olema. Süütunne saatis bolševikke õigupoolest kogu aeg, aga mitte ohvrite pärast, vaid oma ideelise segaduse või leiguse pärast. Slezkine’i üks kõrvalmõtteid on see, et bolševism kujutas endast Venemaa hilinenud reformatsiooni: katset kujundada nõukogude inimestest ennast ja üksteist jälgivad ja kontrollivad teadlikud subjektid.

Enamasti on millenaarsete sektidega juhtunud nii, et välisjõud on need maha surunud või on nad ise taltunud ja seeläbi püsima jäänud. Nüüdisreligioonid on täitumata millenaarsete ettekuulutuste institutsionaalsed kehastused, mis üritavad neid sünnitanud mässumeelsetele õpetustele rutiinset kuju anda. Kommunismi aga ei hävitatud väljast ja taltudes ei suutnud ta püsima jääda. Miks?

Slezkine’i vastus on see, et bolševikel puudus läbimõeldud perepoliitika. Perekond, paljunemine, seksuaalsuhted on sektidele alati probleemiks olnud. Nad on pooldanud kas tsölibaati (seksist hoidumist) või promiskuiteeti (püsisuhetest hoidumist). Kui endised põrandaalused tulid võimule, oli neil ajada palju muid asju peale perepoliitika. Hierarhia alumistel pulkadel arutati küll proletaarlaste eraelu reformimise üle (vt nt Marina Hlestakova, «Naine ja kuu: kiirpilk maailmarevolutsiooni puberteeti», Vikerkaar 1996, 11–12). Ladvikus aga pöörduti vana kodanliku perekonna poole, esialgu koos modifikatsioonidega. Abikaasasid küll vahetati; tavaline oli ka varasemate abikaasade paigalejäämine, osalt muidugi elamispinna nappuse tõttu.

Valitsuse majas hakkasid koduperenaised taga ajama kodanlikku luksust – kardinaid ja toasusse –, štetlitest toodi appi äiad-ämmad, kellel kaasas vanad tavad. Lapsi hoidsid kollektiviseeritud küladest pagenud memmed, kes võisid kirikuski käia. Jeesuse jt millenaaride käsk ütelda lahti vanematest ja õdedest-vendadest jäi täitmata. Parteiline agitatsioon ja propaganda käisid töökohal ja koolis, jõudmata kodudesse. (Pavlik Marozovi legendi tähtsusega on liialdatud.) Kommunistide lapsed lugesid kodus ja kooliski Tolstoid ja Goethet, mitte Marxi ja Leninit.

Valitsuse maja oli «koht, kuhu revolutsionäärid läksid koju ja kuhu revolutsioon läks surema». 1930. aastatel elas seal 700 tippametnikku ja rohkem kui kaks korda sama palju nende naisi, lapsi, sugulasi, lapsehoidjaid. (Eestlastest nimetatakse möödaminnes korteris nr 389 elanud August Korki.) Slezkine ütleb, et mitte revolutsioon ei õginud oma lapsi, vaid revolutsionääride lapsed õgisid revolutsiooni. Bolševike lastest said esmalt tublid stalinlikud patrioodid ning kui nende vanemad olid likvideeritud ja nad ise lastekodudest pääsesid, said paljudest dissidendid või humanistlikud intellektuaalid.

«Valitsuse maja» on mitmekihiline raamat, mille võib avada ükskõik kust ja sattuda ikka mõne erakordse eluloo, põneva intriigi või intrigeeriva arutluse peale. Selles leidub miniesseid kirjandusest, teatrikriitikast, linnaplaneerimisest, arhitektuurist, majandusideedest, patuoinaste ja nõiajahtide ajaloost. (Nt sissejuhatus Suurde terrorisse algab käsitlusega pedofiiliahüsteeriast 1980. aastate USAs.) Raamatu põhisõnum on see, et kuigi bolševism oli ainulaadselt edukas sekt, mis allutas terve impeeriumi, oli see ka äpardunud sekt, sest polnud piisavalt totalitaarne, et ennast perekonnas taastoota. Kodanlik perekond jäi peale.

Yuri Slezkine

«Valitsuse maja. Vene revolutsiooni lugu»

Tõlkinud Tõnis Värnik

Varrak, 2020

1072 lk

Yuri Slezkine, «Valitsuse maja. Vene revolutsiooni lugu» Foto: Raamat