Digikultuur. Mis on andmeõiglus ja kuidas seda saavutada?

HOIA äpp. Foto: Konstantin Sednev

Meie igapäevaelu andmestub aina enam. See tähendab, et rutiinsetesse tegevustesse, nagu näiteks uudiste lugemine, bussiga sõitmine või helistamine, on kaasatud tehnoloogiad, mis meie asjaajamised arv-andmeteks tõlgivad. Mis sellest siis on, võib küsida. Bussisõidust jäävaid andmeid saab ju sõidugraafiku paremaks planeerimiseks kasutada. Muidugi saab. Ometi valmistab praegune andmepaljusus, eriti asutuste ja riigipiiride üleselt liikuvad andmed, muret paljudele teadlastele, ametnikele ja aktivistidele.

Nende sõnul ei ole suurema andmehulgaga kaasnenud alati suurem hulk sotsiaalseid hüvesid, kuna andmete koondumisega kaasneb pahatihti võimu koondumine kommerts- või poliitiliste huvidega tegutsejate kätte. 

Andmeid ja andmestumist tuleks vaadata kui kahe poolega münti. Ühest küljest annavad need võimaluse teadmiste loomiseks ja keeruliste nähtuste selgitamiseks. Mobiilsidemastide andmeid saaks kasutada haldusreformi läbiviimiseks ja sotsiaalmeediaplatvormide andmeid inimeste harimiseks, katastroofiolukordade leevendamiseks jms.

Teisalt luuakse andmete abil sotsiaalset reaalsust, õigustatakse ja taastoodetakse ebavõrdsust ja diskrimineeritakse haavatavaid rühmi. Näotuvastusalgoritme välja töötavaid arvutusteadlasi ja IT-eksperte kannustab tõhususe ja turvalisuseideaal, kuid nende töö vilju kasutatakse maailma eri paigus erinevate gruppide tagakiusamiseks (näiteks uiguuride vangistamine Hiinas).

Suurandmeanalüütika ettevõte Palantir lubab turvalisemat, stabiilsemat ja jõukamat maailma, aga ehitas Ameerika Ühendriikide immigratsiooniametile programmi, mis tõhustas ebaseaduslikult piiri ületavate vanemate ja laste eraldamist, ning viimaste koonduslaagrisse paigutamist. Brexit, viimaste aastate presidendivalimised USAs, Brasiilias jt maailma riikides näitasid kätte, mida halba võib korda saata sotsiaalmeediaandmetega, kui teetähiseks on vaid kommertshuvid.

Õiglane andmestumine

Aina suuremat avalikkuse tähelepanu pälviv andmeõigluse põhimõte püüab suunata andmete teemalisi arutelusid selliselt, et tagada kiirelt arenevate andmesuhete valguses siiski sotsiaalselt õiglane ja mitmekesine ühiskond. Andmeõigluse põhimõttest lähtudes küsime, milline on see ühiskond, mida me andmete abil luua soovime?

Hea näide andmeõigluse olulisuse illustreerimiseks on hiljuti ilmunud põgenike ümberasumise algoritmi uuring. Algoritm on lihtsustatult öeldes retsepti või samm-sammulise juhendina toimiv arvutiprogramm. Põgenike ümberasumise algoritmi algne eesmärk oli majanduslik – sobitades põgenike tausta konkreetsete piirkondade vajadustega sooviti tagada suurem inimeste tööhõive. Lihtsalt öelduna sooviti luua sünergia pagulaste tunnuste (nt sugu, haridus jne) ja konkreetse piirkonna vajadusi kirjeldavate tunnuste vahel. Uuringud näitavad, et sellise algoritmi rakendamisel võib tööhõive tõepoolest kasvada – 50%ni USAs ja 73%ni Šveitsis.

Siiski leidis Tallinna Tehnikaülikooli ja Tartu Ülikooli uurimisrühm hiljuti, et algoritmil on ka ühiskondlikud tagajärjed. Põgenike endi soovide ja vajadustega arvestamata jätmisel võivad tulemuseks olla etnilise kihistumise võimendamine linnades ja kultuurilised konfliktid.