AK ⟩ Eerik Marmei: vaba maailm tõmbetuultes

Eerik Marmei Foto: Chuck Kennedy/Valge Maja

«Demokraatia ja liberalismi triumf fašismi ja autokraatia üle lõi vaba maailma. Kuid see võitlus ei defineeri mitte ainult meie minevikku. See defineerib ka meie tulevikku.» Joe Biden

Mõttekoja Freedom House uuringute järgi on viimased 15 aastat vabadus maailmas taganenud ja ebademokraatlikud jõud tugevnenud. Külma sõja järgse liberaalse demokraatia võidukäiguga kaasnenud globaliseerumine on kaasa toonud populismi tõusulaine demokraatlikes ühiskondades, autoritaarsete režiimide tugevnemise ja globaalsete jõujoonte muutuse.

Viimasel kümnendil on maailma räsinud ränk majanduskriis, lääne väärtusruum ja liberaalne demokraatia võbeleb, vabakaubandusevastasus on tugevnenud, kliimamuutuste otsene­ mõju meie elukeskkonna jätku­suutlikkusele ja rändeprobleemidele on kasvanud. Covid-19 pandeemia on näidanud kätte läbipõimunud maailma haavatavad kohad ning muutnud meie elukorraldust ja majandust tundmatuseni.

Bideni ahtad võimalused

Viimastel aastatel on palju arutletud selle üle, kas rahvusvahelistes suhetes on saabunud ajajärk, mil väärtustel põhinev poliitika on allutatud rahvuslike huvide edendamisele ning lääne strateegiline ühtsus ja mõjukus hakkab hääbuma.

Nüüd, mil USA valimised on läbi ja hääli alles kokku loetakse, tõusevad need teemad taas päevakorda, küsitakse, kas ja kuidas maailm meie ümber muutub. Võib vaielda, kas «Ameerika ennekõike»-poliitika on teeninud USA huve hästi või halvasti, kuid igal juhul on see kõrvalekalle Ameerika pikaajalisest juhtrollist liberaalse maailmakorra, rahvusvahelise õiguse ja kokkulepete süsteemis. Iga võimuvahetus toob kaasa muutusi. President Bideni võimalused suunda muuta on olemas, aga see on keerulisem, kui me arvata oskame, ja tema ametisse asumine ei tähenda koheseid ja kiireid muutusi.

Ehkki võim vahetub, ei ole sisepoliitilised jõujooned USAs muutunud ja valimiste järel otsitakse sügavalt polariseerunud ühiskonnas lahendusi eelkõige kodustele probleemidele. Välispoliitikas peab USA jagama oma ressurssi korraga mitmele poole ja ilmselgelt tuleb mõnes küsimuses teha valikuid ka jõu kasutamise ning kompromisside vahel.

Nii nagu sisepoliitikas, sõltub ka välispoliitika elluviimisel palju sellest, kas Kongressis ja eelkõige senatis on presidendi parteil ülekaal või mitte. Senati lõplik koosseis selgub alles jaanuaris, mil toimuvad kordusvalimised Georgia osariigis. Kui senati enamus jääb vabariiklastele, võib see mõjutada ka välispoliitilist tegevust.

President Bideni võimalused suunda muuta on olemas, aga see on keerulisem, kui me arvata oskame, ja tema ametisse asumine ei tähenda koheseid ja kiireid muutusi.

Lääs keskendub Hiinale

Globaalne julgeolek ja stabiilsus on muutunud ebakindlamaks ning suurriikide vastasseis ja konkurents on tugevnenud. Suurvõimude keskme moodustavad USA ja Hiina ning sõjalise jõuna ka Venemaa. Ebaselge on, millist rolli hakkab mängima Euroopa Liit. Järgmisel kümnendil kujundatakse maailma jõudude vahekord, mis hakkab suunama ka meie julgeolekut ja heaolu, ja halbade asjaolude kokkulangemisel võib jätta katastroofilise jälje.

USA uus administratsioon peab hindama, millised on ta pikemaajalised globaalsed geopoliitilised eesmärgid. Eesti koos teiste liitlaste ja partneritega peaks ulatama Ameerikale sõbrakäe, et need eesmärgid teeniksid nii meie huve kui ka vaba maailma väärtusi laiemalt.

Võib väita, et USA tähelepanu keskendub edaspidigi Hiinale. USA pööre Aasiasse (inglise keeles Pivot to Asia) algas president Obama ajal, kuid pidurdus, kui Venemaa Ukrainale kallale tungis. Praegu nimetatakse USA julgeoleku dokumentides Hiinat suurimaks strateegiliseks väljakutseks ja sellel seisukohal on mõlemad parteid.

Hiina mõju rahvusvahelistes organisatsioonides kasvab, tugevneb jõupositsioonilt lähtuv välispoliitika ümbruskonnas ja väheneb Hiina huvi reeglitel põhinevast korrast kinni pidada. Nii USAs kui ka Hiinas peetakse kujunenud vastasseisu pikaajaliseks ja vältimatuks sõltumata sellest, kes parasjagu Valges Majas võimul on.

Viimastel aastatel on vastasseis tugevnenud ning sel on mõju Euroopa suhetele nii USA kui ka Hiinaga. Euroopa Liit on oma strateegiaplaanides kuulutanud Hiina süsteemseks rivaaliks. Enamik lääneriike (sh Austraalia, Jaapan, Korea, Uus-Meremaa) tajuvad üha enam, et jutt hiinlastega läheb tõlkes kaduma, kui jutt käib meile tähtsatest väärtustest, nagu inimõigused, õigusriik, kohtute sõltumatus, vabaturumajandus, internetivabadus, intellektuaalne omand ja infotehnoloogia, eriti 5G. Kasvab nende riikide osakaal, kes ei ole nõus oma infotehnoloogilist arengut Hiina firmadega siduma, sest näevad selles otsest julgeolekuohtu. Digitaalne revolutsioon, mille USA ja EL on seadnud targa majanduse eelduseks, peab olema sõltumatu Hiina tehnoloogiatest. Tähtis on tagada, et digitaalse ajastu reeglite kujundamist ei juhiks Venemaa ja Hiina.