Igal Holmesil on oma Watson

Marion Chesney, «Snoobide võim. Edwardi-aegne mõrvamüsteerium» Foto: Raamat

Inglismaa. 20. sajandi esimene kümnend. Võimul on kuningas Edward VII, kuninganna Victoria ja prints Alberti vanem poeg. Tänavatele on tulnud esimesed autod, suurematesse häärberitesse on juba sisse veetud elekter ning teenijaskond alles õpib telefoni kasutama.

Erakordse ilu ja kopsaka kaasavaraga õnnistatud 19-aastane Leedi Rose peaks vanemate meeleheaks leidma hooaja jooksul endale sobiva kaasa, kuid oma seisuse kohta kõrgelt haritud ja sõltumatu meelega neiut köidab pigem sufražettide liikumine kui noorte meestega flirtimine. Seltskond ristib kaunitari Jääkuningannaks ning tagatipuks satub ta alatu kihlveo sihtmärgiks.

Parun Derringtoni noorimat poega Harry Catharti hoiab hinges sõjaväepension ja väike sissetulek perekonna usaldusfondist, kaunite näojoonte ja hallinevate meelekohtadega 28-aastane Buuri sõja veteran on vigane, kibestunud ja sõnakehv ega oska daamidega flirtida, kuid tal on imeline oskus probleeme lahendada.

Hedley markii korraldab sügisballi «hooajal läbikukkunutele» ning peatselt leitakse üks osalejatest, herilasepiha ja tigeda olemisega tütarlaps arseenimürgitusse surnuna. Igavlev Rose hakkab omal käel detektiivi mängima, majaperemees on kutsunud Harry ebamugavat olukorda lahendama. Peatselt kaob ka ühe peokülalisega kaasas olnud teenijanna. Vastastikku äraspidiseid komplimente tegev operetilik esipaar asub lahendama mõrva, mida ballil osalenud kõrgklass peab iluprotseduuride tagajärjel juhtunud õnnetuseks.

Kuid igal Holmesil on oma Watson ning nii kaasatakse uurimisse ka Rose’i nutikas toatüdruk Daisy ning Harry asjalik toapoiss Becket. Hoogsalt kulgevas loos tuleb ette hirmutamist, ohtu sattumist, päästmist, aga ka sissemurdmist ning selgeltnägemist. Scotland Yardi poolt uurivad juhtunut üleminspektor Kerridge ja inspektor Judd, kelle tööd raskendab aadlike kindlameelne seisukoht, et mõrvad ja kõrgklass ei käi kokku. Kes tegelikult ja mis hinnaga loo lahendab ning kas Daisyl oli õigus, kui ta ütles, et «mürk on naiste relv», selgub alles romaani viimastel lehekülgedel.