Post-dramaatiline tantsu-uurimus ja numbriballett

Hetk Mare Tommingase lasteballetist «Tilda ja tolmuingel», mis on valminud Andrus Kivirähki raamatu ainetel, fotol Tilda (Miina Eliise Luts) ja tolmuingel (Gerardo Avelar). Foto: Maris Savik

Inimest, kes pelgab kaasaegse/nüüdistantsu etendustele minna hirmus, et ta ei saa aru, mis laval toimub, on sageli julgustatud: pole vaja muretseda arusaamise pärast, vaid vaadata toimuvat ja lasta end sellel kaasa viia. Arusaamine, vähemalt mõistuslik ja loogiline, polegi tähtis – naudi pakutavat!

Muidugi võib juhtuda, et postdramaatilises kaasaegses tantsuteatris polegi suurt midagi vaadata, sest koos üheselt arusaadava narratiiviga on loobutud ka viimistletud liikumisest, kehalise võimekuse näitamisest, sõnakasutuse puhul näitlejatelt eeldatud selgest diktsioonist, rääkimata kostüümidest-dekoratsioonidest ja köitvast valgusrežiist. Kui 1960. aastate alguses oli sellisel vaesuse või lihtsuse esteetikal revolutsiooniline maik, siis tänaseks on sellest saanud omamoodi norm, millele vastandub «keha- ja liikumispõhine tants», justnagu polekski viimane tantsule kui nähtusele olemuslik.

Mine ja naudi

Seda «mine, vaata ja naudi» taktikat kasutan enamasti minagi. Külli Roosna ja Kenneth Flak ei valmista siin kunagi pettumust, nad on sümpaatsed nii laval kui ka lava taga, nii artistide kui ka isiksustena. Köidab nende pretensioonitus, suhtumise avatus, kehade treenitus ja liikumisviis. Neid on hea laval (ja elus) vaadata nii koos kui ka üksi. Ja ometi on mul raske neist, täpsemalt nende lavastustest kirjutada, sest kirjeldada laval nähtut jätab olulise ütlemata.

Muidugi võiks hakata lahkama nende töid kui tantsu-uurimusi – just viimase kümmekonna aasta jooksul on postdramaatiline tants hakanud rõhutama oma uurimuslikkust: nii tuleks etendusi vaadata pigem «väitekirja kaitsmistena». «Uurimisküsimus» seejuures on paremal juhul visandatud kavalehel või lavastuse tutvustuses, kesisemal korral peab vaataja seda aimama.

Eht tommingalik Kivirähk

Tantsuline uurimus aga ei rahuldu «naudiskleva» vaatajaga, vaid nõuab kaasamõtlemist ja kindlasti oma mugavustsoonist väljumist. Nii olengi omamoodi dilemma ees: naudiskleva vaatajana ma tutvustusi ei loe ning lavastuse uurimusküsimusele sageli kaasa mõelda ei oska. Selles olukorras olen Roosna-Flaki «Kahe keha orkestrit» vaadates: lavastuse tehnoloogiaid ja kehasid siduv teema, kehad tehnoloogiliste võimaluste abil endale ise muusikalist kujundust loomas selgub alles hiljem kodus; Roosna ja Flaki liikumised seevastu on vorminud mu meeltes kütkestava loo inimeste kokkusaamisest, suhtemustrite tekkimisest ja lagunemisest, usaldusest ning sellele ehitatud turvatunde kujunemisest ja pragunemisest. Väga põnev oli lugeda sama lavastust näinud Iiris Viirpalu tõlgendust 23. oktoobri Sirbis ning mõista, kui palju erinevaid vaatamiskogemusi võib selline rikas postdramaatiline tantsu-uurimus pakkuda.

Selline «mine, vaata ja naudi» retoorika pole muidugi uus – ballett on seda rõhutanud aastasadadepikkuse ajaloo vältel, eriti siis, kui tegemist on numbriballetiga, milles narratiivne alge võib olemas olla, kuid enamasti on selle funktsiooniks pakkuda raami erinevate tantsustseenide reastamiseks.