«Iga kord kui keegi ütleb, et metal on surnud, tuleb sellele kohe vastupidiseid näiteid»

Horror Dance Squad tänavu Käbliku festivalil (vasakult): Indrek Ulp, Karl Mesipuu, Ian Karell, Henri Kuusk ja Mikk Peetrimägi. Foto: Mari Leet

Tallinnast pärit ansambel Horror Dance Squad, kelle muusika on isikupärane segu metalcore’ist, electrocore’ist, nu-metal’ist ja pungist, avaldas sel sügisel oma teise albumi «No Flag Will Fly Forever». Sel laupäeval annab HDS kontserdi Tallinna rokiklubis Barbar. Postimehe küsimustele vastasid grupi kitarrist ja basskitarrist Mikk Peetrimägi ning trummar Henri Kuusk.

Kas ma olen kõrvalt vaadates saanud õigesti aru, et teie bändi «töökeel» on inglise keel?

Henri Kuusk: Esimesed aastad see tõesti nii oli, kuna üks meie lauljatest – Ian – on pärit Ameerikast. Ent ta on oma keeleoskusega vahepeal tohutult tööd teinud ning nüüd võib küll öelda, et 90 protsenti vestlustest peetakse eesti keeles. Küll aga on aastatega tunduvalt suurenenud meie mitte-eestikeelne kuulajaskond ning seega on ametlikuks bändikeeleks väljapoole inglise keel. Kui jälgida, kus riikides meie bändi aktiivselt kuulatakse, siis selles nimekirjas teevad näiteks Ameerika Ühendriigid, Saksamaa ja Inglismaa Eestile pika puuga ära.

Kuidas sattus Pittsburghist pärit Ian Eestisse koos eestlastega bändi tegema?

Mikk Peetrimägi: Tegelikult on Iani juured siiski Eestist pärit. Nimelt elasid siin ta isa vanemad, kellel lapsepõlves külas käidi. Pärast keskkooli lõpetamist kolis siia tema vanem vend, kellele siis Ian paar aastat hiljem järele tuli. Ta ise on öelnud, et Eesti tundus lihtsalt nii ägedana, et peab proovima ka siin elamist. Nüüd on sellest möödas juba üle kümne aasta ja tundub, et toimib! Meie oleme igatahes rahul. (Naerab.)

Olete tegutsenud juba kuus aastat, teie kaks albumit on tulnud sümmeetriliste kolmeaastate vahedega. Kas see tsükkel on teadlikult valitud?

Peetrimägi: Mida aeg edasi, seda rohkem läbimõeldud meie tegutsemine on olnud. See, et ta just kolm ja kolm tuli, on tegelikult praegu üllatus. Uue plaadi väljatuleku ajakava oli paigas juba 2018. aasta lõpus sisuliselt kuu täpsusega. See jättis meile piisavalt aega viimistleda lugusid nii heaks kui võimalik ja tegeleda kõige muu vajalikuga, nagu helirežissööri ja produtsendi valik, kontsertide, videote, meediasuhtluse planeerimine jne.

Kuusk: 2020 tundus muidugi lihtsalt eriti äge aasta, kus plaat välja anda... aga noh, selles mõttes ei saa ju head kriisi raisku lasta! (Naerab.)

Jõudsite vist peaaegu pooled uue albumi lood juba enne plaadi ilmumist veebisinglitena ära avaldada. Kas ka metal-kultuur on hakanud liikuma seni valitsenud albumikeskselt lähenemiselt lookesksele?

Peetrimägi: Tõsi ta on, et mingi muutus on ka metal-skeenes toimunud. See, et pooled lood singlitena enne albumi väljalaskmist avalikustasime, oli teadlik valik. Samas ei saaks veel öelda, et kogu metal-kultuur on ainult lookeskseks muutunud – albumi lindistamine ja väljaandmine on endiselt oluline verstapost ühe bändi arengus ning kindlasti ka väga eriline kuulamiskogemus, kui võtta ette kogu tervik.

Kuusk: Kuna aga inimeste tähelepanuvõime on läinud ainult lühemaks, siis on albumi väljatuleku juures tähtis olla võimalik pikalt nn orbiidis, et sellest maksimum võtta. Meil on tegelikult veel väga palju plaane ees, nii et tasub püsida lainel.