/nginx/o/2020/11/12/13472905t1h6efb.jpg)
Keskkonnaagentuur esitab Euroopale Eesti metsa kohta loodusteaduslikult võimatuid andmeid ja varjab siiani algandmeid, mis võiksid paljastada Eesti metsades toimuva üleraie.
«Ei ole võimalik, et 20 aasta jooksul on surnud Eesti metsas looduslikult igal aastal täpselt ühe palju tihumeetreid puitu, kui metsa on eri aastatel raiutud ja juurde kasvanud eri mahus, osa metsa on läinud kaitse alla jne,» märkis metsandusekspert Rainer Kuuba (Tulevikuerakond), uurides andmeid, mille keskkonnaagentuur (KAUR) esitas Euroopa metsaandmeid koondavale organisatsioonile.
Lisaks on tabelis esitatud looduslik puidukadu ebaloomulikult väike. Kui Euroopa riikides on saadud metsa jooksvast juurdekasvust puitu kätte keskmiselt 57 protsenti, siis Eesti väidab Euroopale, nagu siin olnuks netojuurdekasv 86–87 protsenti.
/nginx/o/2020/11/13/13473225t1ha58b.jpg)
Lihtsustatud võrdlus kartuliga: jooksev juurdekasv on nagu terve kartulitaim, suremus ehk väljalangevus nagu õied, varred ja juured ning netojuurdekasv tarbitavad mugulad.
Eesti metsanduse arengukava jaoks tellitud Cambridge’i ülikooli raportis «Mets ja kliimamuutused» on netojuurdekasvuks hinnatud 75 protsenti, KAURi juhtivspetsialist Enn Pärt on varem rääkinud ideaaljuhul 70 protsendist, need on aga Euroopa keskmisega võrreldes samuti ülepakutud.
Allikas: keskkonnaagentuuri spetsialistid Allan Sims, Madis Raudsaar ja Enn Pärt
Postimehe küsimuse peale ütlesid KAURi töötajad, et on andmete erinevusest teadlikud: «Teoreetiliselt leitud detailsed suremuse hinnangud võivad oluliselt erineda tegelikest.»
Miks väidab KAUR Euroopale, et Eestis oli 2000., 2005., 2010. ja 2015. aastal puidu looduslik väljalangevus ehk suremus täpselt 2,2 miljonit, majandusmetsas täpselt 1,8 miljonit tihumeetrit aastas?
KAURi spetsialistid Allan Sims ja Mati Valgepea kinnitasid varem Postimehele samast tabelist rääkides, et koondavad rahvusvahelise aruandluse jaoks viie aasta metsaandmed. See tähendab, et aastaarvu 2015 taga on andmed aastaist 2013–2017 jne. Nüüd, pärast lisaküsimust, tuli vastus, et tegu on hoopis 20 aasta keskmisega.
Postimehel pole võimalik tõestada, kui palju erinevad Euroopale esitatud andmed tegelikkusest – KAUR ei ole nimelt seni nõustunud avalikustama statistilise metsainventuuri (SMI) algandmeid.
Allikas: keskkonnaagentuur
Mis võiks aga üldse ahvatleda Eesti metsaandmeid võltsima või siis sellise metoodika järgi töötlema, mis netojuurdekasvu ehk metsatagavara kunstlikult paberil suurendab? Uba peitub selles, et keskkonnaministeerium kinnitab avalikkusele Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkust ja ministeeriumile alluv KAUR toetab ministeeriumi väitega, et raiemaht pole viimasel 15 aastal ületanud majandusmetsade netojuurdekasvu.
Viimane on tähtis säästva ja jätkusuutliku metsamajanduse näitaja: kui raiuda rohkem, kui metsa juurde kasvab, jääb metsa pidevalt vähemaks. Kui vanade metsade pindala väheneb, siis ühel hetkel pole enam midagi raiuda – raiemaht kukub järsult ja metsanduses kaovad töökohad. Et sissetulekut säilitada, hakkavad metsafirmad survestama valitsust vähendama kaitsealasid, alandama raievanuseid, lubama metsi harvendada varasemast hõredamaks jne.
Selle vältimiseks on Euroopa keskkonnaministrite juhitud Pan-Euroopa metsakaitseprotsessis (Forest Europe) kokku lepitud säästva metsamajanduse kriteeriumites, mille järgi näiteks ei tohi raiemaht olla suurem kui majandatavate metsade netojuurdekasv. Ainult niimoodi ei vähene majandatavate metsade tagavara ning järeltulevatel põlvkondadel on vähemalt sama palju puiduressurssi kasutada.
Keskkonnaagentuur ei ole seni nõustunud avalikustama statistilise metsainventuuri (SMI) algandmeid.
Postimees on varem avalikkuse ette toonud mitmed trikid, millega keskkonnaministeerium loob avalikkusele illusiooni, nagu Eestis kasvaks metsa tunduvalt rohkem juurde, kui raiutakse. Ministeerium kuvab oma kodulehel raiemahu kõrval metsa jooksvat juurdekasvu (ei arvuta puidu looduslikku suremust maha), räägib «jätkusuutlikust» metsamajandusest vaid kümneaastases perspektiivis jne.
Postimees küsis KAURilt andmeid Eesti majandusmetsa netojuurdekasvu kohta aastakaupa, et teada saada, milline on säästva metsamajanduse näitaja viimasel, rekordsuure raiemahuga kümnendil. KAUR lubas algul andmed saata, kuid pärast ligi kuu aega kestnud kirjavahetust teatas, et selliseid andmeid polevatki – neid polevat varem tellitud ja vastava analüüsi tegemist jõuaks alustada alles detsembris.
«Iga-aastase täpse majandatava metsa netojuurdekasvu arvutamine on mahukas analüüs, kuna viimase 15 aasta jooksul on oluliselt tõusnud rangelt kaitstavate metsade pindala,» põhjendas KAURi juhtivspetsialist Allan Sims mõni nädal tagasi laekunud vastuses. «Seetõttu on hulk puid kasvades olnud algselt majandatavate metsade hulgas ning siis arvestatud rangelt kaitstavate metsade hulka. Täiendavalt on vajalik analüüsida, kas iga surnud puu oli suremise hetkel veel majandatavate metsade hulgas või juba rangelt kaitstavate metsade hulgas.»
Nüüd aga teatas KAUR hoopiski: «Eestis puudub kohane arvutusmudel SMI (statistiline metsainventuur – toim) mõõtmiste põhjal netojuurdekasvu hinnangute saamiseks. Aastatel 2021–2022 on plaanis kliimaaruandluse täpsemate tulemuste saamiseks töötada välja täpsemad mudelid.»
Kuidas teab KAUR kinnitada, et, raiemaht pole viimasel 10–15 aastal ületanud majandusmetsade netojuurdekasvu, kui arvutusi pole tehtud ja isegi vastav mudel puudub? Mis arvud need üldse on, mida Eesti keskkonnaagentuur Euroopale saadab?
«Jutt netojuurdekasvu leidmise keerukusest on inetu õigustamine, sest kui Euroopa ministrid leppisid kokku juba 1998. aastal, et raiemahtusid võrreldakse majandusmetsade netojuurdekasvuga, siis seepeale on normaalne eeldada, et riigid hakkavadki kohe leidma andmeid netojuurdekasvu kohta, vajadusel täiendavaid uuringuid tehes,» leidis Rainer Kuuba. «See on teiste riikide ja ministrite petmine, kui Eesti esitab jätkuvalt brutojuurdekasvu ja lahutab sellest igal aastal maha täpselt sama suure «Tambovi koefitsiendi».»
Samas kiitis KAUR uusimat metsa juurdekasvu arvutamise mudelit, mida kasutades näib Eesti mets tunduvalt kiiremini kasvavat. «Eelmine mudel hindas juurdekasvu ca 20 protsenti väiksemaks, kui see tegelikult on,» väitis Sims.
«Sisuliselt vastab KAUR, et nad ignoreerivad teadlikult ministri määrusega (2009) kinnitatud juurdekasvu arvutamise metoodikat,» kommenteeris Kuuba. «Ehk et üks mees on otsustanud, et ministri kinnitatud metoodika, mille aluseks on mitmed teadustööd meie piirkonna eri riikides, on vale ja KAURi uus metoodika, mis annab 20 protsenti suurema juurdekasvu, on automaatselt tunnistatud tõeks. Teaduses on ju tähtis kontrollitavus ja korratavus. Kas keegi on KAURi mõõtmisi ja arvutusi kontrollinud?»
23. septembril lubas KAUR kohtumisel Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli esindajate ning riigikogu keskkonnakomisjoniga, et avalikustab SMI alusandmed.
«Avaandmed on kõigile vabalt ja avalikult kasutamiseks antud masinloetaval kujul andmed, millel puuduvad kasutamist ning levitamist takistavad piirangud,» selgitas riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Savisaar (KE) pärast kohtumist.
Kuu aja pärast oli aga jutt juba teine. KAUR vastas Tartu Ülikooli andmesoovile, et metsaandmetele ligipääsuks tuleb sõlmida dekaani allkirjaga leping ja saata teadlaste nimekiri, kel oleks õigus andmeid kasutada. Ülikool saatis nimekirja oktoobri lõpus ära, kuid teadlased ei pääse siiani andmetele ligi. Järelepärimise peale vastas agentuur 6. novembril, et leping on peatatud seoses andmekaitseinspektsiooni vaidega.
[Eesti keskkonnaagentuuri] jutt netojuurdekasvu leidmise keerukusest on inetu õigustamine.
Metsandusekspert Rainer Kuuba
Andmekaitseinspektsioon kinnitas Postimehele, et seoses Tartu Ülikooli lepinguga pole mitte mingisugust vaiet. Küll menetleb inspektsioon vaiet, mille esitas üks inimene keskkonnaagentuuri kohta.
Inimene küsis eraisikuna ligipääsu kõigile SMI andmetele. KAUR keeldus, põhjendades seda sellega, et maaomanik ei tohiks teada, kas tema kinnistul paikneb statistilise metsainventuuri proovitükk: «Asukoha teadmisel võib muuta maaomanik oma tavapärast käitumist ning muuta sellega statistilise metsainventuuri tulemusi kallutatuks.»
Kas KAURil on siiski kohustus andmed avalikustada, seda andmekaitseinspektsioon nüüd vaebki.
«Tartu Ülikoolis tegelevad mitmed töörühmad Eesti keskkonnaseisundi uuringutega ning SMI riiklikud andmed oleksid sellisteks analüüsideks väga oluline lähtematerjal,» selgitas ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja, looduskaitsebioloogia juhtivteadur Asko Lõhmus. «Meie töörühmas on näiteks Rootsi SMI andmetega töötamise kogemus – seal on koostöö teadlastega igati soositud.»
Et vältida keelduvat vastust, pakkus ülikool ise välja, et proovitükkide asukoht ei pea olema päris täpne. «Näiteks piisaks meile sellest, kui asukoht on nihutatud juhuslikus suunas kuni 300 m, mis peaks olema võimalik juhuslike arvude generaatori abil ja võiks olla abiks ka teistele samalaadsetele andmepäringutele vastamisel,» kirjutati andmepäringus.
Küll sisaldus ülikooli päringus soov, et KAUR lisaks võimalusel proovitükkide kohta teisendused ja klassifikaatorid, mida KAUR on kasutanud SMI aastakokkuvõtetes, st proovitükile arvutatud tagavara- ja juurdekasvuhinnangut.
Kuigi analoogne leping on KAURil sõlmitud Eesti Maaülikooliga juba viis aastat tagasi, leidis KAURi jurist Reve Ventsel, et Tartu Ülikool peab ära ootama andmekaitseinspektsiooni otsuse eraisiku vaide küsimuses: «SMI uuringu käigus kogutud enamik alusandmeid on avalikud vastavalt avaliku teabe seadusele, keskkonnaseadustiku üldosa seadusele ja Arhusi konventsioonile, kuid alusandmetest ei ole avalikud proovitükkide koordinaatidega andmed. Seega on mõistlik ära oodata andmekaitseinspektsiooni otsus, kas SMI alusandmed koos koordinaatidega on avalikud või mitte. Ja vastavalt sellele otsusele saame saata Tartu Ülikoolile SMI alusandmed (kas siis koos või ilma koordinaatideta). Lepingut sõlmima ei pea, andmed saab edastada teabenõude alusel.»
/nginx/o/2020/11/12/13472907t1h33f1.jpg)
Eesti metsanduse arengukavas ignoreeritakse Pan-Euroopa metsakaitseprotsessis kokkulepitud jätkusuutliku raie põhimõtet. Forest Europe indikaator 3.1 on väga konkreetne: majandatavates metsades ei tohi raiuda üle netojuurdekasvu.
Loomulikult on siin erandeid (suured tormikahjustused, puiduturu hindadest tulenevad aastased kõikumised jne). Aga seda pole küll Forest Europe väljaandes öeldud, et kui (kohalike ametnike arvates) metsad on vanad (raievanused on ju kohalik kokkulepe), siis võibki riiklikult suunata kümneks aastaks raiemaht Forest Europe’i nõuetega võrreldes peaaegu kahekordseks (8,5 mln tm/a vs. kehtiva arengukava soovitus 15 mln tm/a).
Pan-Euroopa raiepõhimõtte järgi ei tohi majandatavate metsade tagavara ajas väheneda. Eestis on keskkonnaagentuuri andmete järgi metsade tagavara prognoositud paraku vähenema pikaajaliselt (ja jäädavalt): praegu 413 mln tm, 2050. aastal 290–350 mln tm, 2120 aastal 300–320 mln tm.
/nginx/o/2020/03/09/12998982t1hec12.jpg)
/nginx/o/2020/11/12/13472908t1he565.jpg)