KESKKOND ⟩ Mart Jüssi: Läänemere hülgeid ohustab kõige enam kliimamuutus

Püsiva jää puudumise tõttu tõi see hallhüljes poja ilmale Põõsaspea kivide vahel. Foto: Rein Kuresoo

Rahvasuus vaarao sõjaväkke arvatud loomad on Läänemere ökosüsteemi tippkiskjad. Nende organismi kuhjuvad toiduahelate kaudu kõik olulised keskkonnamürgid. Seetõttu on nad ülihead keskkonnaseisundi indikaatorid. Hüljeste elu seletab lahti neid ülihästi tundev mees, merebioloog Mart Jüssi.

Ajakirjanduses on juba juttu olnud, et sel kevadel sündinud hallhülge poegadest said paljud otsa, aga viigerhülge poegade saatusest pole vist üldse mitte midagi teada. Kas andmed on selles osas täpsustunud?

Ega ei ole küll. Kevadiste koroonapiirangute aegu pandi läänesaared kinni ja me ei saanud seal välitöid teha. Me lootsime küll, et needsamad piirangud, mis panid inimesi rohkem looduses ringi liikuma, juhatavad mõne loodusesõbra mõnesse rannikupiirkonda, mis võiks viigerhüljeste poegade saatuse kohta tunnistust anda, aga mitte mingeid sellelaadseid leide meile ei laekunud. Kui vaatluste järgi peaks meil veel elama umbes tuhatkond viigrit, siis paarsada poega võinuks neil ikka sündida, aga kahjuks ei nähtud ühtegi viigripoega.

Tavaliselt on nii, et kui kusagil on väiksedki jääriismed, üritavad viigrid seal poegida…

Jah, see jõud, mis neid viimsegi jää peale tõmbab, on vastupandamatu – nad vähemasti alustavad sünnitamist jää peal. Aga lisaks jääle on vaja ka lund, et viiger saaks oma poja ära peita.

Nüüd on juba viis aastat lubatud hülgeid küttida. Kes on need jahimehed, kes on huvitatud hülgest kui jahiloomast?

Olen ka sellest teemast mõnevõrra distantseerunud. Jah, hülgeuurijatena osalesime omal ajal neil pikkadel ja põhjalikel aruteludel, kus räägiti sellest, kus ja kuidas hülgeid küttima peaks, aga meile jäi üsna arusaamatuks see, miks seda peab tegema.

Praegu antakse lube hüljeste laskmiseks välja kevadiste hüljeste loenduse tulemuste alusel. Viimastel aastatel on lubatud lasta 40–50 looma, aga sellelgi aastal on teada, et kõiki neist pole ära lastud. Ometi pole ma kunagi varem näinud käsimüügis nii palju hülgelihakonserve kui nüüd, mil hülgejaht on lubatud. Nii et tegelikult ei tea mitte keegi, mitu püssi merel mitu pauku teeb. Aga paraku näitavad nii need konservivirnad kui ka rannikul vedelevad kuuliaukudega hülgekorjused, et neid pauke tehakse.

Kusjuures oleme kuuli saanud viigreid leidnud ka Väinamere äärest – seal aga ei tohiks seaduse järgi üldse hüljeste suunas pauku teha. Nii et mulle tundub, et ka hülgeküttimine on Eestis hakanud oma elu elama ning kunagised kokkulepped ja piirmäärad pole enam paljude jaoks olulised.