Paradiisi umbsopid Vene filmides

Andrei Grjazev Youtube’i videoklippidest koosnev dokumentaalfilm «Auk». FOTO: Filmikaader Foto: Filmikaader

Need Vene filmid 24. PÖFFi kavast pühivad minema dokumentaal- ja mängufilmide piire, kõik kolm tabavad autori arvates täpselt ajastu valupunkte, kõik kolm kutsuvad kaasa tundma, mis pole tänapäeval kaugeltki kõigile jõukohane.

«Auk» ehk südamlik tervitus Andrei Platonovile

Andrei Platonov kirjutas romaani «Auk» («Котлован») 1930. aastal. Selles kaevavad tegelased tulevase õnne huvides «üldproletaarsele majale» tohutut vundamendiauku. Üheksakümmend aastat hiljem lõi Andrei Grjazev Youtube’i videoklippidest koosneva dokumentaalfilmi, jalutades muretult mööda internetiruumi ja andes oma teosele samuti nimeks «Auk», millega saatis klassikule omamoodi metafoorilise, sürrealistliku, iroonilise tervituse.

Eessõnas Platonovi «Augule» kirjutas Jossif Brodski: «Paradiisi idee on inimmõtte loogiline lõpp selle poolest, et edasi pole sel mõttel enam kuhugi minna, sest paradiisi järel ei tule enam midagi, ei toimu enam midagi. Seepärast võib öelda, et paradiis on umbtee, see on viimane pilk ruumile, asjade lõpp, mäetipp, kust edasi sammuda pole kuhugi…»

Paradiisi umbsopis, kuhu kutsub meid Grjazev, kõlab taevassegi kuulda kollektiivne ulg. Vundamendiauke kaevatakse endiselt kogu hõlmamatul maal. Milleks? Keegi ei tea, ei mäleta. Aukudesse valgub vesi, milles inimesed kuumaga ujuvad ja upuvad, talviti vesi külmub, lapsed vajuvad läbi jää ja hukkuvad. Piirded purunevad, kaovad su eest ja juba sa oledki augus, millest enam välja ei pääse. Oled juba paradiisis. Ja seal, paradiisis, karjuvad õnnetud (kellesse autor suhtub teatava traagilise irooniaga), anuvad riigi presidendilt abi välja rabeleda august, hädaorust, viletsusest, ebaõiglusest. Üks tegelane lausub: «Me seisame teie ees põlvili.» Tema palve seisneb ent kõigest selles, et tänaval süüdataks teine latern, sest põleb ainult üks, aga tarvis oleks kahte ja seepärast nüüd «seisame teie ees põlvili».

Koos temaga kerkib meie ette Gogoli kulunud kerges sinelis terve vene kirjandus, mis astub välja väikese inimese eest.