Juba tuttavatest reeglitest taaskehtestatakse järgmisest nädalast 2+2, st tuleb järgida hajutatust nii, et koos võib liikuda vaid kaks inimest ja vahet teise paariga tuleb hoida kaks meetrit – reegel hakkab kehtima suuremates poodides, kaubanduskeskustes ja kassasabades, kuid vabas õhus mitte. Erand tehakse restoranidele, kus ühes lauas võib olla kuni kümme inimest ja laudade vahe viis meetrit. Samas peavad meelelahutusasutused uksed sulgema juba südaööl.
Mask peaks ees olema ühistranspordis, poes, kinos, kontserdi- ja teatrisaalis. Reegli eirajaid lubatakse esialgu mitte trahvida, ent kui ühiskond ei suuda mõistlikult käituda, et nakatumist kontrolli all hoida, siis tulevad ka trahvid.
Kevadel püüdis valitsus muuta maskikandmise sotsiaalseks normiks, kuid tulutult. Eestlased on selles suhtes tõrksad, see pole mingi saladus. Ja meie venelased on vähemalt sama tõrksad, kui mitte enam. Küllap on tõrksus tingitud ürgsest vabadusihast, kuid on ka neid, kellele maskikohustus on vastuvõetamatu ökoloogilise jalajäle tõttu, mida maskijäätmed tekitavad.
Olgu tõrksuse põhjus mis tahes, väevõimuga maski nõudes võib tekitada rahulolematust. Seega on mõistetav, et reeglit püütakse pehmendada, lubades, et maski võib asendada ka «maskilaadse tootega».
Loodetavasti muudab kohustus maski kanda selle mugavaks neile, kes seni pole julgenud maski ette panna, et mitte nannipunnina näida. Ja kui seeläbi saavutab maskikandjate hulk ühissõidukites mingi kriitilise piiri, paneb see ehk tõrksaid tundma end hälbelisena. Küllap nad tõmbavad siis vähemalt salli näo ette, lugupidamisest kaassõitjate vastu.