Tarmo Soomere: merepõhi ei ole vaikne hauakoht

Tarmo Soomere. Foto: Sander Ilvest

Merepõhja parema tundmisega ei saa me küll täpset vastust Estoniaga juhtunule, kuid see võimaldab meil eluga edasi minna, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

Parvlaev Estonia hukkumise tõttu paljude südamesse löödud haavade valu on jälle uus ja terav. Haava rebis lahti tõdemus, et uppunud laev on külje pealt viga saanud. Seda ei oleks ju tohtinud juhtuda. Ei enne ega pärast uppumist. Sest seal peab olema rahu.

Hauakoht jões on tavaliselt sügav ja vaikse vooluga. Meres võivad olla asjad teisiti. Viimase paarikümne aasta vältel lisandunud teadmised ütlevad, et merepõhi ei pruugi olla ei sile, pehme ega vaikne. Vesi merepõhjas võib voolata kärestikulise jõe kiirusega. Põhjasetted võivad peita endas nii tuhandete aastate pikkuse settimise ajalugu kui ka graniidist teravikke ja inimese merre loobitud või jäetud ohtusid.

Muinasaja rändur, maadeuurija ja filosoof Anacharsis Sküütiast jättis meile päranduseks mõtte, et inimese eksistentsis on kolm seisundit: elus, surnud või merel. Mõnes osas on need olukorrad üsna sarnased. Ei maal ega merel tea me kunagi pikalt ette ei seda, millal siit maailmast lahkume, ega ka seda, kus me sureme.