Arvustus ⟩ Kaks vankumatut valgusvööti kohtuvad koonduslaagri mudas

«Pärsia tunnid», õpetaja ja õpilane: kuidas koonduslaagris olematut keelt õpitakse. Foto: Filmikaader

Vadim Perelmani holokaustifilm uurib, mis tingimustel on võimalik, et härras- ja alamrassi esindajad kohtuvad puhtal inimlikul pinnal.

On üks koonduslaager Teise maailmasõja ajal, nagu neid oli kõikjal Euroopas. Taas toimub seal karge päikesetõusu ajal kauni veekogu ääres juutide mahalaskmine. Aga siis hakkab üks neist, Belgia juut nimega Gilles (Nahuel Pérez Biscayart) Saksa sõdurite hämmastuseks kisama: «Ärge laske, ärge laske, ma pole üldse juut, ma olen hoopis pärs­lane!» Olgu märgitud, et pärslased olid sakslastel tol ajal aaria­laste kirjas, mitte põlatud ja hävitamisele kuuluv alamrass nagu juudid. Ja ka muhamedlastesse suhtusid nad selle religiooni sõjakuse tõttu pigem soosivalt.

Oma sõnade kinnituseks on Gilles’il põues isegi parsikeelne raamat, mille ta pool tundi enne hukkamist saatusekaaslaselt poole võileiva vastu vahetas. See on vaid esimene filmi paljudest tragikoomilistest hetkedest – mida sul õigupoolest rohkem vaja on, kas aegumatut vaimuvara, mis siis, et võõras keeles, või näljakustutust paariks tunniks maailmas, kus ei saa iialgi kindel olla, et jõuad kõhutäie ka ära seedida.