Aili Künstler: toortõlkelise keelega kultuurrahvas ei olda

Aili Künstler Foto: Erakogu

Keeleteadlane Liina Lind­ström alustab eelmisel nädalal ERRi kultuuriportaalis ilmunud, kirjakeelt suulise kasutuse alusel normingutest vabastama kutsuvat artiklit järgmise väitega: «Eesti keel, nagu iga teinegi elus keel maailmas, on ennekõike kõneldud keel ja alles seejärel kirjutatud keel. Kõne omandatakse loomulikult ja varem, kirjakeelt pigem õpetatakse koolis kui omandatakse loomulikult.» Tundub kummaline, et keeleteadlane hindab tänapäeva keelemuutusi eelmiste sajandite mallide alusel.

Jah, vaba kõnekeel küll, aga see kõnekeel on tekstide oskamatust toortõlkimisest läbi imbunud keel, mida räägitakse ise, loetakse päevast päeva oma nutiseadmetest, arvutiekraanilt ja kuuldakse raadiost. Kahjuks on sellise keelega ka paljud tõlkeraamatud, sh lasteraamatud. Suurem osa uudistest ja muust teabest, mida ette loetakse või ka jutuks võetakse, on tõlkelise taustaga. Ja kõik jooksu pealt tõlkijad pole nii pädevad sujuvalt sisu edastama kui näiteks Vikerraadio teadussaate toimetaja Priit Ennet või ka tehnoloogiaajakirjanik Jakob Rosin, kuigi isegi nende puhul olen kohanud mõnd harva toortõlkeliseks jäänud sõnastust.

Teadussaates sõnastab Ennet tõlkeliseks jäänud teadlaste jutu alati küsimuse vormis (kas sain ikka õigesti aru?) nimelt asjalikus normingulähedases kirjakeeles, et kuulaja ka aru saaks, millest räägitakse. Ja tõesti – saangi aru. On ka väga arusaadavalt väljendujaid, kelle jutus üllatavad vaid laialdaselt vohavad sõnad «kõrge» ja «madal», mis on kasutusel mis tahes muude sõnade asemel (nt väga madal statistiline olulisus / pole statistiliselt olulise kaaluga; aine on väga madala kogusega / ainet on äärmiselt vähe). Ühtlasi pole nende sõnade tõttu ka lause enam eestikeelsena kokku pandud.