Kui Donald Trumpist neli aastat tagasi Ameerika Ühendriikide president sai, mõjus see paljudele demokraatlikele riikidele maailmas šokina. Toona ei olnud küsimus selles, kas teha koostööd riigipeaga, kelle ameeriklased endale vabadel ja ausatel valimistel valinud olid, vaid pigem kardeti ettearvamatuid tagajärgi, mida Trumpi agressiivne, halvustav ja demokraatiat mõnitav poliitika endaga kaasa toob.
Selle poolest on Joe Biden oma eelkäija täielik vastand. Ka valimistejärgses võidukõnes lubas ta keskenduda ameeriklaste taasühendamisele ja lõpetada niigi palju kannatama pidanud riigi demoniseerimine.
Sildade taasehitamine ja lepituse otsimine paistab olevat ainuke võimalus praeguseks kogunenud pingeid maandada. Kindlasti ei saa see ülesanne Bidenile kerge olema, sest väga paljud ameeriklased andsid siiski heakskiidu poliitikale ja ellusuhtumisele, mida esindas nende arvates Trump.
Samas on uuel presidendil raskusi uute ideede läbisurumisega. Otsuste vastuvõtmist raskendab asjaolu, et senatis jäi ülekaal siiski vabariiklastele.
Keskpõrandale kokkutulemise poliitika ei pruugi kaasa tuua suuri uuendusi ja reforme, kuid see on vajalik selleks, et koos edasi minna.
Nii ei jää vastsel presidendil muud üle, kui võtta õppust oma ametikaaslastelt, kes on pidanud riiki juhtima samalaadses olukorras. See tähendab, et demokraadid peavad vastaspoolele oma maailmavaadet tublisti lähemale tooma, millele viitab ka konservatiivsete vaadetaga professor Tom Nichols tänase Postimehe arvamusloos. Keskpõrandale kokkutulemise poliitika ei pruugi kaasa tuua suuri uuendusi ja reforme, kuid see on vajalik selleks, et koos edasi minna.