Ebaharilikud saatused, olgu siis silmapaistvalt edukad või karmid, äratavad alati meie tähelepanu. Me elame kaasa, mõtleme neile ja arutame lugusid sõprade, kolleegide ja pereliikmetega.
Enamasti hindame empaatiavõimet kõrgelt. Kuna hea maine nõuab, räägivad empaatiast ja inimlikkusest ka need, kelle puhul tundub, et teod sõnu kuidagi ei kinnita. Teiste tunnete lugemine ja kaasaelamine ongi inimliigile omane, sellel põhineb kultuur, ega muidu poleks inimkond suutnud üles ehitada suuri tsivilisatsioone ja olla edukaim liik imetajate hulgast. Egoism ja isekas käitumine on meil ka loomariigist kaasas, aidates meil indiviididena ellu jääda, kuid tõelist edu on toonud ikka teiste aitamine, ühiste huvide eest seismine, mõistmine, et kedagi ei tohi õnnetuses üksi jätta.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/07/7385949t1he641.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/11/08/13464354t1h61bd.jpg)