Mihkel Mutt: mis tuul müürile teeb

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Laiemalt võttes polegi esmatähtis, kas Trump kokkuvõttes võitis või kaotas. Teatud mõttes on ta ikkagi võitja, sest läheb ajalukku kui poliitikategelane, kes on kaks korda kõik ennustused tühjaks pööranud. Äsja lõi ta kaardipaki taas segi – muidugi kui eeldada, et mõistusel veel üldse ongi kaarte pihus, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt. 

Selle kummalisus ilmneb võrdlustes eelkäijatega. Kui näiteks Jimmy Carteril oli mingi probleemipundar harutada, palvetas ta oma kabineti nurgas, et jumal talle nõu läkitaks. Ilmselt see ei signaliseerinud jõulisust. Bush juunior tegi kõikvõimalikke apsakaid täiesti siiralt, ilma kenitlemata. Ikkagi võeti mõlemat meest maailmas üldjuhul tõsiselt. Seevastu Trumpi selja taga tehti ilmselt rohkem kahemõttelisi žeste kui ühegi teise uue aja poliitiku puhul. Ja ometi...

Trumpi eelkäija Obama armastas professorlikult ilukõnelda, oli välispoliitikas vahel natuke naiivne ja sisepoliitikas natuke liberaalne jne. Aga ta oli korralik inimene. Kui üks tähtis lubaduse murdmine (seoses nn punase joonega Süüria puhul) välja arvata, siis ta ei söönud pidevalt oma sõnu ega vahetanud liini. Ühesõnaga, ta mõjus presidendina, olles – kui nahavärv kõrvale jätta – rohkem n-ö valge mehe moodi kui enamik valgeid mehi ise. Kontrast Obamaga ei võinuks olla kõnekam. Ja ometi...

Trump ja Reagan on/olid mõlemad näitlejatüüpi. Reagan kehastus vesternitegelasteks, aga tema tipproll oli USA 40. president. Ta mängis seda vastavalt režiile, nagu president avalikkuse jaoks pidi olema. Trump seevastu kuulub näitlejatüüpi, kes on kõikides rollides äratuntavalt tema ise. Kuigi ta andeka inimesena omandas presidendižeste ja maneere, hakates end vahel isegi uskuma, jäi enamasti mulje, et ta n-ö paneb presidenti. Ja ometi...