Kalle Kasemaa: varem oli kirikus vaimset vabadust rohkem

Eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija ning Tartu Ülikooli emeriitprofessor Kalle Kasemaa oma kodus Tartus Kastani tänaval. Foto: Kristjan Teedema

Kalle Kasemaale mõeldes tuleb pähe Jorge Louis Borgese Paabeli raamatukogu kujund, sest teemasid, millest temaga rääkida, on nii palju, et sellega täidaks ühe universumi. Sestap tuleb teha valik ning sel korral saavad jututeemadeks valdavalt kirik ning tõlkimine.

Kalle Kasemaa näitab kohe pärast seda, kui oleme maha istunud, uhkusega Enriko Talvistu raamatut «Tartu mustrid» (2017). Raamat tutvustab ka muinsuskaitsealust maja aadressil Kastani 17, kus Kasemaade avar ja maitsekalt sisustatud korter asub. Raamatu autor nimetab puunikerdustega maja selle piirkonna üheks kaunimaks.

Majal on muu seas tahvel, et seal on elanud ka Paul Keres. Võib arvata, et kunagi on majaseinal tahvel ka Kasemaa enda kohta. Talvistu kirjutab, et kadestab professorit tema veranda pärast, ning samal verandal leiab ka meie intervjuu aset.

Kasemaa ise elab siin 2003. aastast. Enne elas ta Võnnu pastoraadis, kus teenis 1978. aastast kogudust. Aga kui tütar õppis ülikoolis, soetas pere pangalaenu abil korteri ka Tartusse.

Enne intervjuud ütlesite intrigeerivalt: «Vana inimene vaatab minevikku ja igasugustest minevikuasjadest olen valmis rääkima meelsasti. Tuleviku suhtes olen ülimalt pessimistlik – kujutan ette, et ta pole meeldiv.» Mida te ikkagi täpsemalt silmas pidasite?

«Vana inimene vaatab minevikku...» on Koguja parafraas. Koguja raamat on üks piibli raamatutest, milles kõige enam on üldist laadi tähelepanekuid ja mõtisklusi. «Mis oli, see tuleb, mis tehtud, seda tehakse jälle; ei ole miskit uut päikese all» (Jaan Kaplinski ja Vello Salo tõlge aastast 2016 – toim). See peaks küll igasuguse optimismi ära võtma! Praeguse aja rõhuasetustest jääb mulje, et ainult uus on väärtuslik, aga see «uus» on tihti vaid taasleitud «vana».

Võib öelda, et inimene pole teadaoleva 4000- või 5000-aastase ajaloo jooksul muutunud. Niipalju kui teame kirjalikest allikatest – tal ikka olnud samad probleemid. Inimese tehnilised võimalused on küll tohutult muutunud, aga milleks ta neid kasutab? Pole saladus, et kõige eesrindlikumad leiutised jõuavad tsiviilkäibesse alles siis, kui nad on sõjalisest seisukohast aegunud. Mind muutis progressi suhtes skeptiliseks sõjaväeteenistus, kus pidin teenindama hävituslennukeid, millel oli ligi 40 000 hobujõudu ühe lenduri käsutuses eesmärgiga hävitada vastase sihtmärk. 40-tuhandelist hobusekarja ei suuda inimene isegi ette kujutada – kujutlusvõime ütleb paari tuhande juures üles. Aga kui palju tööd teeks sellise võimsusega masin!

Sellega sai minu tehnokraatlik mõtteviis jäädavalt purustatud ja pilk pöördus n-ö igaveste väärtuste poole, mille üheks vahendajaks on kristlik teoloogia ning selle alusdokumendid. Kristlusse võib kriitiliselt suhtuda, aga mõtleme, millised oleksid Euroopa rahvad – germaanlased ja slaavlased –, kui nad poleks ühel hetkel ristiusku astunud. Samuti, kui palju võlgneb meie eesti kultuur luterlikule traditsioonile kirjaoskuse, muusika, hariduse, tervishoiu jne vallas.

Kui tähistasime 30. septembril tõlkijate päeva, mainisite mulle, et see päev on 419. aastal surnud kirikuisa Hieronymuse surmapäev.

Hieronymuselt on säilinud hulk huvipakkuvaid kirju, teoloogilisi traktaate, esimene kirjanike biograafiline leksikon («Kuulsatest meestest», eesti keeles 2007), aga eelkõige on ta tuntud vana testamendi tõlkega heebrea keelest ladina keelde. Euroopa kultuur on paratamatult seotud piibliga, sest rohkem kui poolteist tuhat aastat kristlus on kujundanud Euroopa palet nii väliselt kui sisemiselt.

Inimestele ikka pannakse silte külge ja paratamatu on see näiteks entsüklopeediaartiklites. Mis hetkest te enda puhul tõlkija sildiga nõustusite?

Mind on esitletud kui teoloogi, vaimulikku ja tõlkijat. Kaks esimest tunduvad kohemaid lähedased määratlused, aga ei tarvitse seda olla. Teoloog võib olla teadlane – nagu nt Uku Masing –, kellel kirikutöös nähtavat kohta ei ole. Vaimulik on tavaliselt koguduse n-ö hingekarjane, ja selleks võib saada ilma kuigi suure teoloogilise hariduseta, nagu see meie kirikus hiljaaegu oli ja on suuresti praegugi. Mõisted «teoloog» ja «tõlkija» peaksid olema lähemalt seotud, sest teoloog tegeleb oma religiooni normatiivsete tekstidega, mis reeglina pole tema emakeelsed – st ta peab need enda jaoks tõlkima.