«Eesti kõige kehvem Ameerika koomik» Stewart Johnson: ma loodan väga, et kodusõda ei tule

Aastaid Eestis elanud Ameerika päritolu koomik, ajakirjanik ja näitleja Stewart Johnson pelgab pingeid tänapäeva Ameerika ühiskonnas sõltumata äsjaste presidendivalimiste tulemustest. Kuid olles hiljaaegu elanud üle raske isikliku kriisi, teab Johnson, et elu ilu ja mõte on hoopis muus.

Kohtume Stewart Johnsoniga kolmapäeva hommikul, just siis, kui Ameerika Ühendriikides loetakse pingsalt presidendivalimiste hääli. «Ma arvan, et Trump võidab,» ütleb Stewart. «Kui ta võidab täna, siis ta võidab. Kui täna võidab Biden, läheb Trump kohtusse ja võidab niipidi. Nüüd me siis teame, miks ta kohtuid oma inimestega täitis...»

Stewart (kes ütleb oma vanuseks «30 ja 44 vahel») on elanud Eestis üle 20 aasta. Muuhulgas lükkas ta siin käima ääretult populaarseks saanud stand-up-sõud, olles üks Comedy Estonia neljast asutajaliikmest. Me tunneme teineteist juba kümme aastat – olin kohal tema kõige esimesel esinemisel ning kohe ka ta fänn; hiljem saime headeks sõpradeks. Stewarti vaade maailmale on unikaalne ning kuna ta on Eestis elanud üle 20 aasta – rohkem kui oma sünnimaal Ameerika Ühendriikides kokku! –, siis on väga sobiv just temaga valimispäevajärgsel hommikul koos kohvi juua.

Mis tunne oli 1997 aastal ameeriklasena Eestisse saabuda? Maailm oli siis väga teistsugune.

Kui ma esimest korda Eestisse tulin, oli siin kindlasti rõõmus elevus. «Oh, meil on kõik need võimalused! Me oleme praegu küll kuradi vaesed, ei saa midagi lubada...» Mäletan, et minu puhul imestati, kuidas ma saan endale ülikooli kohvikus lubada pisikest lusikatäit suhkrut, mis maksis viis kroonisenti. Inimesed vaatasid mind, nagu ma oleks mingi rikas! Muidugi polnud ma rikas, ma olin tudeng ja elasin piiratud eelarvega, aga viis senti, see oli vaid sajandik dollarist! Sa viskad penne ju purskkaevudesse!

Ka Ameerikas oli tol ajal õnnelik aeg, kuna me ei elanud enam Nõukogude Liitu kartes. Ma ju kasvasin üles tuumasõja hirmus. Mul olid sellest lapsena õudusunenäod – tänu filmidele teadsin ka, milline tuumasõda välja näeb. See oli õudne.

Aga selleks hetkeks oli meie jaoks Ameerikas õudusunenägu läbi. Me saime lõpuks vabalt elada ja Ameerika Ühendriigid muutusid kohaks, kus kõik olid lihtsalt niisama üldiselt õnnelikud. Me polnud polariseeritud nagu praegu. Mul oli vabariiklastest sõpru, me käisime väljas baarides, rääkisime poliitikast, mõistsime üksteise vaatenurki, ei tülitsenud. Aga praegu – isegi kui need inimesed on samas perekonnas – ei räägi keegi enam omavahel. Seda on näha ka Eestis. Igas Eesti perekonnas on onu Heino.

Jah, varem oli nii, et onu Heino valis Keskerakonda, nüüd valib ta EKREt...

Ja Keskerakond on nüüd keskel! Ja seda mitte ainult oma nime pärast.

Kui ma siia tulin, siis olin ma tegelikult suur Isamaa pooldaja. Mulle meeldis, mida nad tegid: nad tahtsid ehitada tugevat riiki, kaitsta keelt. Ma tahtsin samu asju. Mind kasvatati konservatiivsete vaadetega ja tegelikult pole konservatiivsuses midagi halba. See ju lihtsalt tähendab, et tahetakse säilitada olukorda nii, nagu see on. Praegu nimetaksin ma ennast progressiivseks, sest ma tahan, et ühiskond paraneks. Mulle ei meeldi end liberaaliks kutsuda, kuna sellel sõnal on liiga palju negatiivseid konnotatsioone.

«Inimene, kes ei suuda isegi iseenda üle naerda, on ühtlasi inimene, kel on suuri raskusi armastamisega,» teab Stewart Johnson. «Nad ei naudi elu, aga mis siis üldse on elu mõte? On sinu valida, kuidas sa tahad elu nautida.» Foto: Sander Ilvest/Postimees Grupp/scanpix Baltics

Ameerika on praegu väga polariseerunud, mulle suisa tundub, et ollakse kodusõja äärel.

Valitseb karjamentaliteet. Inimesed on ajupestud. Steve Bannon (endine Valge Maja peastrateeg – toim) kasutas massiivset, enneolematut sotsiaalmeediapropagandat. Ta häkkis inimajusse. See pole mingi uus teadmine – me oleme kõik põhimõtteliselt inimkompuutrid. Sama juhtus ka Brexitiga. Sa kordad ühte ja sama mõtet ikka ja jälle, kuni lõpuks jäävad inimesed seda uskuma. Sellepärast Trump ka kogu aeg valetab. Inimesed hakkavad lõpuks teda uskuma.

Samal ajal sekkuvad Venemaa trollid. Ma ei tea mitte ühtki meemi, mille oleks valmistanud ameeriklased! Ja see on, muide, tõestatud. Peterburis asub üks suuri meemitehaseid, mida rahastavad Venemaa oligarhid. Seal töötavate inimeste ülesanne on toota meeme, mis paneksid inimesed vaidlema absoluutselt kõige üle, isegi lemmiku kohvimaitse üle. Ja kui sul õnnestub inimesed niimoodi vaidlema saada, siis on nad pidevalt liiga stressis, et tähele panna, millega valitsus tegeleb, ja valitsus võib teha, ükskõik mida kuradit ta tahab. Inimesed aga mõtisklevad vaid, et oot, aga kuidas ikka selle kohvimaitsega jäi. Nad on lihtsalt nii segaduses.

Kas sama taktikat kasutab EKRE Eestis abielureformi küsimusega?

EKRE on seotud USA vabariiklaste parteiga. Neid kõiki ühendab Donald Trump. Paar päeva tagasi nägin isegi pilti, kus Jaak Madison istub koos Steve Bannoniga laua taga. Ma tegin sellest kuvatõmmise, sest mind ei üllatanud see absoluutselt. (Muigab.) Muidugi Madison teeb seda! Ja kuidas Bannon ja EKRE saavad raha? Kust saab see Eesti tuntud religioonivend - mis ta nimi nüüd oligi...? - oma raha? Vaevalt, et raha jõukate eestlaste käest tuleb. Raha tuleb «kristlikest organisatsioonidest», mida rahastavad Venemaa oligarhid. Kõik, mis populismi ümber praegu toimub, jõuab otsapidi alati välja Kremlini. Selle kohta on dokumenteeritud tõendeid ja dokumentaalfilme, aga keegi ei kuula. Inimesed justkui tahaks olla ajupestud.