Tormivalvur kallistuse kallastel

Indrek Hirv 2019. aastal Emajõe ääres. Foto: Kristjan Teedema

Indrek Hirv on salapärase sulejäljega autor, kelle loometee ei allu ühelegi välisele ettekujutusele. Ta on nagu must kast, kuhu on kunagi midagi sisse pandud ja kätte seda sealt eal ei saa. Meelsasti tahaksin Indrek Hirve küsimuses öelda keskaegsete filosoofide vaimus: meie ei tea seda substantsi ega saa ka iial teadma. Juba 1987. aastal üllatas ta lugejaskonda keeruliste ja vanade luulevormidega luulekogus «Uneraev». Sama jätkas ta «Põueodas» kolm aastat hiljem.

Sellest edasi saab viiejalaline ristriimiline jamb Hirve pärisosaks. Selle raames kultiveerib ta eestikeelse sõna nõtkeks. Luuletused saavad omale erinimelised daamid: Liina, Edith. Daamide tagant aimuvad Tartu ja Emajõe loojangud ja maastikud. Võib uskuda, et «Põueoda» perfektsed rütmid said toonastele (1990) gümnasistidele kirjutamise eeskujuks.

Kui tavaliselt arvatakse, et poeedi rada on okkaline ja kohad, kuhu ta astub, on tigedad, siis Hirve loomingust ei aimu isegi mitte õnneootust, vaid suisa õnne. Nii oli «Põueodas» hea enne: prantsuse poeedi Vincent Voiture’i (tänapäeva keeles seega Vincent Auto) luuletus. Selle raamatu järgi on Vincent liikunud õnnetusest õnne. Õnnetul 1648. aastal on ta sündinud ja surnud lootusrikkal 1797. aastal, mil vürstiriikide Euroopa astus koalitsiooni. Kaua elas see Auto! See näpukas oli hea oomen ja siinkirjutajal on olnud pidevalt tunne, et Hirve tragism on natuke tagaplaanil ning ta on õnnelik inimene.