Jelena Skulskaja essee: isegi surmava ohu ajal tahab inimene olla ilus

Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter / Postimees

Dostojevski pajatas ühest naiste imetlusväärsusest omadusest: isegi sunnitööl hakkavad nad aega viitmata tegelema olmega ja mugavuse loomisega. Ei tea kust ilmuvad mingisugused tühised pisiasjad, mis kaunistavad argipäeva, annavad kas või soovimatu, aga siiski koduse tunde. Mul tuli see klassiku sunnitöömeenutus meelde, kui käisin linnateatris vaatamas Mark Hayhursti näidendi «Nad tulid keskööl» esietendust.

Kuulus teater, tõeline Tallinna pärl, on parasjagu remondi tõttu kolimas, nii et esietendus ei toimunud mitte harjumuspärases pisikeses ja mugavas Laia tänava saalis, vaid Salme kultuurikeskuse suures saalis ja esietenduse publikust tingituna harjumatult pidulikes tingimustes. Selgus ka, et juba on tekkinud, välja kujunenud ja teatri fuajees ennast avalikkuse ette laotanud uus mood: spetsiaalselt disainitud ja imetabased näomaskid. Kõik on hoolikalt läbi mõeldud: erepunane võru peas toetab läbipaistvat peakatet, huulepulga värv ühtib täpselt võru värviga. Kleitki sobib ideaalselt komplekti, milles annavad tooni huulepulk ja peavõru, isegi teatrikotike harmoneerub plastmassist näomaski umbmäärase tooniga. Mõnel võrul silmasin kaunistusi, odavaid ja sätendavaid (küllap ilmuvad peagi väärismetallidest ilustused); naistel on ju ikka tarvis särada, pöörata endale igasugustes tingimustes tähelepanu ning uus ühiskondlik-ajalooline sündmus lausa nõuab uue ja ebatavalise moe teket.

Nagu spetsialistid mulle kinnitasid, olid eesti prouad esimesena võtnud kasutusele moeka kaitsemaski, mis lisas neile salapära ja ligipääsmatust, ahvatledes samal ajal koketsuse ja eemalehoidmisega, kuna näomask jätab otsekui kerge filtri mulje, mis võib varjata välimuse puudujääke.