Miks tekitas kõige levinum teadaolev aine pikalt hirmu

6. mail 1937 süttis New Jerseys Saksa õhulaev LZ 129 Hindenburg. See sündmus lõpetas õhureiside vesinikajastu ja vermis inimeste teadvusse vesinikuhirmu. Tegelikult ei toimunud vesinikuplahvatust, vaid õhulaev süttis staatilise elektrilaengu poolt põlema pandud katteriidest. Foto: Keystone Press Agency/ZUMAPRESS.com

Kui rääkida vesiniku kui kütuse ohutusest-ohtlikkusest, võib paljudele esimese asjana meenuda dirižaabli Hindenburg kurva kuulsusega õnnetus.

Samas aga on vaated vesinikule, looduses kõige levinumale ainele muutumas. Euroopa Liit on kliimamuutustega võitlemiseks võtnud kindla sihi: saavutada aastaks 2050 süsinikuneutraalsus. Üks selle sihi saavutamise teid on vesinikustrateegia ehk vesiniku laialdane kasutuselevõtt nii tööstuses kui ka veonduses. Vesinik nimelt põleb kliimat mõjutava jäägita – erinevalt kõigi teiste kütuste põlemisest ei vabane selle protsessi käigus aatomitki CO2, tekib vaid veeaur. Nii peaks olema tegu ideaalse kütusega. Samas on vesiniku tootmine praegu tihti väga CO2-emissioonirohke protsess. Euroopas peetakse ennekõike silmas rohelise vesiniku revolutsiooni, kus vesinik tekitatakse päikesest või tuulest muundatud elektriga vett elektrolüüsides. Sinnapoole ka liigutakse.