Andrus Karnau: kui kodu kaob käest

Andrus Karnau. Foto: Sander Ilvest

Vanemate kortermajade renoveerimisega tuleb alustada piirkondadest, kuhu on elama jäänud inimesed, kel raha napib, kirjutab kolumnist Andrus Karnau.

Eestis leidub väikestes linnades ja külades sadu, võib-olla tuhandeid kortermaju, mille omanikel pole raha ega pealehakkamist, et neid renoveerida. Ometi on nõukogude ajal ehitatud 40–50 aasta vanused hooned kellegi kodu – koht, mis igale inimesele armas, olgu ta ilus või kole, kallis või sootuks väärtusetu.

See probleem tuli ootamatult kurval moel esile, kui tillukeses linnas nimega Lihula lendas aprillitormis pealt katus. Maja 12 korterist kümnes elas keegi. Kiiruga leidsid inimesed peavarju, kes tuttavate, kes valla korteris. Kuid maja jäi seisma, isegi ajutist katust ei tehtud. Ühistul ei olnud kindlustuslepingut. Terve suve ja sügise seisis maja vihma käes. Sügise hakul organiseeris vallavalitsus elanike koosoleku, kus leiti, et kõige targem on katuseta maja lammutada. Elanikele jäävad korteritest vaid tühjad pihud või parimal juhul tilluke hüvitis vallavalitsuselt.