Holy Motors kutsub kuulajaid vesternile

Ansambel Holy Motors (vasakult): Eliann Tulve, Caspar Salo, Lauri Raus ja Gert Gutmann. Foto: press

Holy Motors on shoegaze’i country ja americana’ga segav Eesti ansambel, kelle lauludest õhkub magusat melanhooliat. Viimastel aastatel piiri taga palju ringi tuuritanud grupp, kelle plaadifirma asub New Yorgis, avaldas äsja oma teise albumi «Horse». Sel puhul vastasid minu küsimustele ansambli solist Eliann Tulve ja kitarrist Lauri Raus.

​Esitlete sel laupäeval Tallinnas oma uut albumit. Kas või kuivõrd on selle kirjutamist, salvestamist ja avaldamist mõjutanud koroonapandeemia?

Tulve: Jah, mängime uue albumi lugusid kinos Sõprus. Albumi saime salvestatud veel enne koroonaaega jaanuaris, kuid mõjutanud on pandeemia uue albumi kajastust. Muusikaportaalides on kirjutajaid-arvustajaid vähe, kuid uut muusikat lendab koroonale vaatamata kõvasti peale, kõigest ei jõuta kirjutada. Ja muidugi ei ole võimalik meie uut albumit «Horse» esitada teistes riikides, millest on väga kahju, sest bändiga reisida ja esineda meile meeldib.

Holy Motors ei kõla minu harimata kõrvale ühestki otsast nagu Eesti bänd. Kuidas te oma kõla­ideaali ise sõnastaksite? Ning kuidas te selle juurde jõudsite?

Raus: Ma ei teekski seda läbi rahvusliku kuuluvuse, sest americana või misiganes ei ole Ameerika Ühendriigid, country ei tähenda riiki ja nii edasi. Holy Motors jõudis selleni, millised me oleme, kõigi nende läbitud kilomeetrite ja linnade tõttu, mis meist maha on jäänud. Me kohtasime seal inimesi ja teisi bände, kuid need on tegelikult sama asi, sest need inimesed olid ka tihti muusikud. Kusagil selle teekonna jooksul oleme endale need jäljed külge saanud. Ja nüüd me kõlame, nagu me kõlame...

Ma olen nõus, et ega teisiti ei saagi, sest üle oma varju ei hüppa ja saad teha ainult seda, milleks oled võimeline. Me teeme ainult seda muusikat, mida meile meeldib teha, sest meie plaadifirma ei dikteeri meile asju. Ja ma ei saa tegelikult midagi ütelda meie ideaali kohta, kui see üldse eksisteerib. Ja mis saab siis, kui ideaal on käes – kas siis kõlavad kõik laulud samamoodi?

Teie plaadifirma Wharf Cat Records asub New Yorgis. Kuidas te nende alla sattusite?

Raus: Me kohtusime Carson Coxiga Kilingi-Nõmmel. Temast sai hiljem meie esimese plaadi produtsent, ta oli sõber Wharf Cat Recordsiga, kuid ta oleks pidanud olema hoopis ise meie nii-ütelda boss. Sest tema pakkus meile esimest plaadilepingut, kuni ta omamoodi kodutuks jäi. See oli suvi ja sadas vihma, kui me Carsoniga hüvasti jätsime.

Pärast, enne lahkumist, märjal terrassil pannkooke süües ei ütelnud miski, et me temast kunagi veel midagi kuuleme. Eelmise päeva mälestused olid küll soojad, kuid mis sellest, eks. Alati ei tasu midagi loota. Ainus, mis kindel oli, oli see, et need prantslased, kellega me tol hetkel terrassil koos hilist hommikut sõime, vihkasid oma pannkooke.