Uues teatris minnakse kiiremini, kõrgemale ja kaugemale

Jan Ehrenberg ja Elise Metsanurk Tartu Uue Teatri lavastuses «Mängu ilu». Foto: Gabriela Urm

Andreas Aadeli uus lavastus «Mängu ilu» defineerib end kui «sportlik mõtisklus mittesportlikest asjadest». Kuid mis on need tõeliselt mittesportlikud asjad? Etenduse järel hakkab paistma, et palju neid polegi. Spordile omane võistluslikkus pesitseb tegelikult nii mõneski elu osas, kust ei oskaks teda esiotsa otsida. Olgu see siis võistlus iseendaga või iseenda eest, kübekese sedamoodi sporti teevad kõik iga päev.

«Mängu ilu» alustab mõtisklust ometi «päris» spordi lahkamisega. Steriilselt valgesse saali Tartu Uues Teatris sisenevad Elise Metsanurk ja Jan Erik Ehrenberg, jalas valged ketsid ja valged põlvikud, üll valged šortsid ja valge pintsak. Toonitruu kostüümi vahelt välguvad viled, paelaga näitlejatel kaelas. Kristjan Suitsu kunstnikutöö kiirgab algusest peale reeglipära ja järjepidevust, mida sport inimeselt nõuab.

Vähem kujundlikul moel avaldavad mõju aga valge varbsein ja lava servas kiibitsev võimlemiskits, ilmselged assotsiatsioonid kehalise kasvatuse tunniga on kiired tekkima. Metsanurk ja Ehrenberg ei jäta neid seoseid sinnapaika, vaid avavadki terava väitlusmatši teemal «Kas rahvastepall tuleks kooliprogrammist eemaldada?».

Kiiresti sigineb sport vestluse teemast ka vestluse vormi: esialgu intelligentset ja argumenteeritud arutelu hakkavad kujundama demagoogilised ja populistlikud väited, mille ainus eesmärk on kõnelejat publiku silmis võitjakohale upitada. Teisisõnu – kasutusele tuleb verbaalne doping.