Maarja Vaino: teekond hukkamõistuühiskonda

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Ideoloogilistest raamistikest lähtuv hukkamõistu poos ei saa vägisi muuta ühiskondlikku meelsust ja norme, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

1949. aasta Eesti Bolševikus ilmus Max Laossoni kurikuulus artikkel «Mõningaid eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimusi», millest sai alguspunkt uuele repressioonide lainele eesti haritlaskonna ja intelligentsi hulgas.

Laosson kirjutab: «Nõukogude Eesti sotsialistliku kultuuri loomisel ja edasiarendamisel on kõik need kodanliku ideoloogia jäänused muutunud takistavaks, pidurdavaks jõuks. [---] Kodanliku ideoloogia jäänused takistavad meie edasisammumist, takistavad uute, väärtuslike teoste sündi ja levimist, uue, nõukoguliku kultuuri arengut, millel on sotsialistlik sisu ja rahvuslik vorm. [---] Meie ülesandeks on halastamatult paljastada kõik see Nõukogude-vaenulik ja antipatriootlik, mis on avaldunud niihästi minevikupärandi ümberhindamisel kui ka uute nõukogulike kirjandusteoste hindamisel.»

Laossoni kirjutis ei olnud tavaline arvamuskolumn, mis «pidurdavaid jõudusid» lihtsalt taunis. Sellel olid tõsised tagajärjed. Artiklis nimetatud nähtused ja isikud olid saanud selge märgi otsaette, mis tähendas reaalset vangistust või lihtsalt elu võimatuks tegemist. Ühiskonnas neile inimestele enam kohta ei olnud. Nad olid n-ö tühistatud. Elo Tuglas on meenutanud, kuidas pärast 1949. aastat, mil ka Friedebert Tuglas «hukka mõisteti», oli vaid üksikuid vapraid, kes neile külla julgesid tulla. Paljud aga läksid tänaval teisele poole teed, et vältida võimalust olla nähtud koos rahvavaenlasega. Avalikult lehes ilmunud hukkamõist ei tähistanud mitte moraalset hinnangut, vaid parteilis-ideoloogilist kohtuotsust, millel olid vägagi konkreetsed tagajärjed.

Kui hüpata sellest koledast ajast tänapäeva, siis tuleb nentida, et praegusel ajal võivad kolumnistid üldiselt kirjutada, mida tahavad, ja isegi nende valjuhäälne hukkamõist kellegi elu otseselt ei ähvarda.