‘O corona mio!

Stseen ooperist «Covid fan tutte», mis kujutab Tinderi-kohtingut koroonakarantiini ajal. Foto: Soome rahvusooper

Koroona, mis pressib end maratoonori tuima visadusega meie organismi, on saanud esimesest päevast peale ühtlasi kunstiks, tahab ta seda ise või mitte. Seni küll peamiselt läbi meemižanri, mis on kõigist inimese loomingulise eneseväljenduse viisidest üks kõige moodsamaid, miniatuursemaid ning mobiilsemaid. Tehakse ka laule, aga pinnale pole neist ujunud ega jäänud mitte just eriti paljud (Eestist meenub eelkõige nublu «croissantid»). Vastavateemalised suurvormid vajavad aga küpsemiseks rohkem aega, sageli ka suuremat ajalist distantsi.

Kuid ega need tulemata jää. Peagi astuvad pikas reas meie ette koroonateemalised romaanid, näidendid, mängufilmid, teleseriaalid, oratooriumid, värsspoeemid... Suur hulk eepilisi, tundelisi, kangelaslikke, nostalgilisi ja postdüstoopilisi monumentaalteoseid stiilis «Kuidas karastus koroona», «Seitsmes koroonakevade», «Jumalaema kiriku koroonahaige» jne.

Ooper, see kunstide kunst, üks ja ainus Gesamtkunstwerk, mis on olnud oma enam kui 400-aastase ajaloo jooksul reaalse elu sündmustele ning ajaloo pööripäevadele reageerimises alati väljapeetult huvitu (või parimal juhul lootusetult pikaldane), ilmutas seekord vähemalt ühe uudisteose kujul kiiduväärset krapsakust.

Samal ajal, kui koroona on tühistanud kogu maailmas vähemalt viiekohalise arvu planeeritud ooperietendusi ning mitmed suured ooperimajad (nt New Yorgi Metropolitan Opera) on jätnud ära kogu oma tänavuse hooaja, avas Soome Rahvusooper sügisel uksed täispika koroonateemalise uudisteosega «Covid fan tutte», mis kannab alapealkirja «Stseenid koroonakevadest».

Ekstreemsed olukorrad nõuavad mõistagi ekstreemseid meetmeid, ent ma ei mäletagi, et teater – ammugi siis veel ooper – oleks lähiminevikus peegeldanud sedavõrd lühikese viivitusega sedavõrd suurel laval tegelikku elu. Eesti teatri hiljutisest ajaloost meenuvad üksnes väikevormid, mis olid pealegi pelgalt ühekordsed aktsioonid, nagu nt Tartu Teatrilabori «Ameerika» (2001, mõni päev pärast terrorirünnakut New Yorgi kaksiktornidele) ning NO99 «Reformierakonna juhatuse koosolek» (2012, mõni päev pärast Silver Meikari paljastavat artiklit) ja «Ministri viimased päevad» (2013, mõni päev pärast ajalehe Sirp ülevõtmise skandaali).

Tänavuse koroonakevade ajal, kui teatritel oli piisavalt aega ja võimalusi, et oma tehnilist ja loovat ressurssi jõudumööda meid ümbritseva pandeemia kunstilise peegeldamise ja mõtestamise teenistusse anda, puhkasid kohalikud teatraalid nii pead kui jalga. Pole vist liialdus väita, et eesti teater reageeris koroonakarantiinile väga inertselt, laisalt ning kujutlusvõimetult (mis pole aga eriline üllatus ega pettumus, arvestades tõsiasja, et vastavad trupid ajavad oma igapäevatöös peaaegu eranditult läbi toimiva dramaturgita). Positiivse erandina tõusis esile üksnes Kinoteatri ja Henrik Kalmeti heategevuslik stand-up-veebietendus «Eriolukord ruudus».

Põhjanaabrite teatrid läksid karantiini meie omadega samal ajal ja umbes sama kauaks, kuid Soome Rahvusooper tuli sunnitud pausilt tagasi täispika uudisteosega. Või vähemalt oli see niivõrd uus, kui selle ajaga üldse olla sai. Muusika, mis on iga uue ooperi puhul kõige aeganõudvam ja kulukam materjal, laenati seekord taaskasutuse ökonoomset, ökoloogilist ja suhteliselt riskivaba printsiipi järgides mehelt, kellega on postuumselt sedasorti ühepoolset äri ajada väga tulus, sest igati korraliku töö saab temalt kätte täiesti tasuta.