Teekond Tähenduseni pole kergete killast

Hetk Johan Elmi lavastusest «Mitte midagi». Esiplaanil Ken Rüütel. Foto: Heikki Leis

Johan Elmi esimene lavastajatöö Vanemuise teatris on noortest, aga mitte üksnes noortele. «Mitte midagi» on äärmiselt mõjus, kuid ka sünge lavastus, mis on korraga nii hoiatus kui ka tänapäeva pealiskaudse maailma analüüs.

Kamp Taani väikelinna noori seisavad uue kooliaasta alguses ootamatu olukorra ees. Nende klassivend Pierre-Anthon ronib ploomipuu otsa ja keeldub sealt alla tulemast, sest ta on jõudnud arusaamisele, et mitte millelgi pole mõtet ning kõik elus on vaid ajutine. Noored otsustavad Pierre-Anthonile tõestada, et ta eksib ja elu mõte on siiski olemas. Hakatakse koguma Tähendust, et seda lõpuks Pierre-Anthonile esitleda saaks.

Algul süütuna tundunud ettevõtmine paisub suuremaks kui elu. Tähenduse otsimise tuhinas jõutakse nihilismini, mis sarnaneb vastupidiselt loodetule puu otsas istuva klassivenna mõtetega. Tõestades, et igaühel on midagi, millel on nende jaoks suur tähendus ja millest on raske loobuda, jääb nimetatud Tähendus ise soiku, sest olulisem on selle olemasolu tõestamine. Suure idee nimel minetatakse lõpuks inimlikkus. Lastakse meelest, et Tähendus ei ole universaalne, vaid tihedalt seotud inimesega, kes seda hinnata oskab.

Lavastus on sisendusjõuline ja minu hinnangul üks Vanemuise viimaste aastate tugevamaid. Hoolimata keerulisest temaatikast on selles ka muhelusmomente, kui sünged stseenid vahelduvad tuttava koolimiljööga. Pinge vaheldumine ja kasvatamine on hästi õnnestunud, eriti tuleb kiita ansamblimängu. Lavastuse trupp koosneb peaasjalikult sellest sügisest Vanemuisesse tulnud noortest näitlejatest (Lena Barbara Luhse, Maarja Johanna Mägi, Kaarel Pogga, Ken Rüütel, Oskar Seeman), kellega on liitunud Jaanus Tepomees.

Näitlejad tunnevad üksteist läbi ja lõhki, teavad üksteise maneere ja see kõik tõlgendub ka kõnealusesse lavastusse. Noorte näitlejate pühendumist ja kirglikku mängu on nauditav vaadata. Puuduvad sunnitud pooltoonid, jagub aga toorest jõudu ja julgust mängida nii, et vaatajal külmavärinad peale tulevad.