:format(webp)/nginx/o/2020/11/04/13455180t1ha18b.jpg)
Ajal, mil sügispimeduse ja hingesügavustega seotud päevade (usupuhastuspüha, hingedepäev, kõikide pühakute päev) tõttu ehk veidi enam mõtiskletakse kaugema – nii enda kui rahva – mineviku üle, otsustas Kanal2 ühel päeval näidata nelja filmi meie kirjandusklassiku Oskar Lutsu teoste motiividel ja ainetel. Inimesed ikka jaotavad elu erinevateks perioodideks ja aastaajad on nende perioodide nimetusteks väga sobivad. Kevad on noorusaeg ja talv siis eluõhtu sümboliks.
Need filmid kajastasid ehk üht kõige keerulisemat poolsajandit meie rahva elus isegi kahes mõttes. Esiteks ajaperiood, millest need kõnelesid (kusagil 1895–1943) ja ka filmide endi loomisperioodi (1969–2020). Üle-eelmise sajandi lõpus oli meie maa tsaari-Venemaa koosseisus, aga ikka veidi teistsugune. Siis tulid revolutsioonid ja paarikümneaastane vabadusaeg – paljude meelest kuldajastu – ja siis kohutav kaos koos kahe okupatsiooniga.
«Kevade» film sündis enam-vähem Tšehhoslovakkia sündmustega üheaegselt ja «Talve» siis, kui destruktiivsus enamikule meist siiski kallis riigis on jõudnud päris kõrgele võimutasandile.
Ent tavalised lihtsad inimesed püüavad igal ajal ellu jääda. Üks «Talve» tegelane väljendab seda ehk kõige otsesemalt: «Ega Hitler tule meile siia kartulaid maha panema.»
Ent elu ei ole eelkõige poliitika. Elu on eelkõige armastuse otsimine ja leidmine.
Kui koolipoiss Tõnisson põhjendab oma tegevust kirikumõisa noorhärrade parve põhjalaskmisel sõnadega: «Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema?», siis tegelikult väljendavad need lihtsad maameeste sõnad üsna üheselt meist enamiku tegelikku seisukohta: «Jätke meid rahule!». Me oleme liiga väikesed, et teisi segada, aga piisavalt suured, et paluda, et meid ei segataks. Muidugi mitte päris kõik. Ikka on Kiire-suguseid, kelle kohta Toots koolilõpupäeval ütleb: «Kui midagi on, siis jooksed kohe kaebama.» Ja vähemalt filmide põhjal rätsepmeistri käitumine aja jooksul ei muutunud. Kas see on pugejalik orja- või ehk hoopis kupjahing? Kes teab, aga selliseidki on ikka olnud, kelle eneseteostus on olnud kaebekirjade kirjutamine võõrvõimude vastavatele aadressidele.
Ent elu ei ole ainult ja isegi mitte eelkõige poliitika. Elu on ainult ja eelkõige armastuse otsimine ja ka leidmine. Nelja aastaaja nimelised eesti filmid põhiliselt ka selle küsimusega tegelevadki. Kellele meist ei läheks hinge Arno ahastav hüüatus: «Ma mõtlesin, et sa Imelikuga käia tahad.» Kõik eelnev ja järgnev muidugi ka. Ja kas tunneme Kiiremammis ja tema otsustavas tegevuses juttude lahtilaskmisel ära oma rahvuskaaslased või – kui kohutav – isegi vahel iseenda. Olgu siis tegu Facebookis suhteprobleemide teemal või lausa meedias äriliste suhete alal. Ikka nii, et terake tõtt ja siis kapatäis valet ja valskust. Ja kui uskus terve Paunvere, miks siis ei peaks uskuma – vähemalt ajutiselt – terve vabariik. Muidugi tuleb tõde varem või hiljem välja, aga haavad on juba löödud ja vermed hingel jäävad elulõpuni. No, vähemalt filmis sai Kiirekene valusaid hoobikesi kõige õrnemale kohale. Eriti tast kahju ei olnud.
Selliseid on ikka olnud, kelle eneseteostus on kaebekirjade kirjutamine võõrvõimule.
Tundub, et kõige elutargem tegelane vanal libekalal on neis teostes kellamees Lible. Nii nagu me anname südameheaduse ja aususe tõttu kellamehele andeks tihedad pudelipõhja vaatamised, nii mõistame ka rahvakirjaniku – paremat nime Lutsule on raske leida – ka nii mõnedki liigsed aanispitsid. Parem ehk olnuks kui neid poleks olnud, aga keegi pole ideaalne. Kindlasti ei teinud ei vana Oskar ega ka tema tegelane Lible teadlikult kurja oma ligimesele. Küll aga tegid seda nende vaenajad. No, sellised nagu Julk-Jüri. Aga selliseid on. Paraku. Maailm ei ole ideaalne.