Armastus, mis lööb surmatantsu

Noorukite muretu armuloo taeva serval hiilib sünge pilv: Benjamin Voisin ja Félix Lefebvre filmis «Suvi 85». Foto: Filmikaader

François Ozoni üheksateistkümnes mängufilm «Suvi 85» kannab meid Normandia leitsakusse. 1985. aasta idülli, mille kulgu raamistavad päikesest kuumaks köetud tänavad, õlgkübaratega suvitajad ja öiste joobnute igatsevad hüüded.

Unelmate suve trooniks on kahe noormehe kirglik suhe. Prantsuse provokaatorile Ozonile omaselt aimdub aga juba filmi alguses, et muinasjutust on asi kaugel. Filmi sündmustik kulgebki kahes reaalsuses: üks tegeleb oleviku ja kaotusvaluga, teine kannab meid läbi armastuse suve sündmuste. 

Alexis on morbiidsusele kalduv, pigem tasane noormees, kes on pillerkaare asemel lummatud elust teispoolsuses. Seetõttu ei panegi imestama, et tema ainsaks vaimseks mõttekaaslaseks on boheemlaslik kirjandusõpetaja. Alexisest paar aastat vanem David, prantsuse James Dean, elab teistsugust elu. Pooleli jäetud kool ja töö oma ema kaupluses markeerivad hetke jaoks elavat natuuri. Püüdmatu ja vabana kihutab David mootorrattaga õhtusse. Samavõrra kättesaamatuks jääb ta ka Alexisega merel purjetades. Saatuse iroonia tahtel on just David see, kelle eluküünal noorelt kustub. Seda ei lase režissöör meil kaua aimata. Ehkki fataalne lõpptulem on läbi filmi õhus, on tegu helge linalooga.