Kirjandus ja/või propaganda

Kirjanik (:)kivisildnik, kelle uue sajandi luule pole midagi muud kui üks suur paljuharuline probleem. Foto: Lilli Tölp

Hiljutisel Eesti Kirjanike Liidu aastakoosolekul tõusis teiste pingeliste teemade seas esile tüli, mille õunaks on (:)kivisildniku vastne teos «Armuloo prügikast» (2019). Nimelt uuris poeet hiliskevadel meilitsi võimalusi teost Tartu Kirjanike Majas luuleõhtul esitleda ning sai õhtuid kureerivalt EKLi Tartu sektsiooni juhilt Berk Vaherilt lakoonilise vastuse: ««Armuloo prügikast» on mu hinnangul ennekõike propaganda, mitte poeesia, seetõttu seda kavva ei võta.»

Skandaalist on juba lühidalt juttu olnud ühes (:)kivisildniku intervjuus (Nelli Teataja, 05.07.2020), samuti markeeris seda oma raamatututvustuses Jürgen Rooste (Maaleht, 17.09.2020), asetades Vaheri napile hinnangule vastu enda sama napi hinnangu, et teos kuulub siiski poeesia valda.

Vaevalt on võimalik kirjanduselust nägelusi ja skandaalikesi lõplikult välja rookida, ilma nendeta hakkaks äkki lõpuks igav kirjanikelgi, rääkimata kõmureporteritest. Kui silmas pidada, et tegemist ei olnud pelgalt ühe kriitiku hinnanguga ühele raamatule, vaid kirjandusametniku võimupositsioonil olnud isiku poodiumit – ja sellega kaasnevat honorari – välistava otsusega, siis on juhtum pisut tõsisem, kuid võiks siiski jääda tormiks kirjanike veeklaasis.

Piisab, kui võrdluseks meenutada mõne aasta taguseid sündmusi, mis järgnesid prokuratuuri hinnangule, et Kaur Kenderi pala «Untitled 12» on ennekõike lapsporno, mitte kirjanduslik proosa; ka (:)kivisildniku enda kuulsa kirjanike nimekirjaga seotud vintsutused 1990ndate keskel olid kirjandusõhtu disklahvist palju tõsisemad. Kuid kasvõi mainitud kahe juhtumi valguses peaks meenuma, milliste tagajärgedeni viib teatavalt võimupositsioonilt tehtud otsus arvata autori poolt kirjandusteosena esitletud tekst kirjandusest välja, käsitleda seda ennekõike millegi muuna. Just seetõttu võtan vaevaks vaagida pisut pikemalt seda väikest asja, mille taustal kumavad minu hinnangul meie ajajärgu avaramad kontuurid.

Alustuseks mõned märkused liigitamise ja tekstiontoloogia kohta. Meie infotehnoloogilistest lõksudest (nn kajakambrid) küllastunud ärev aeg soodustab teatavasti polariseerumist, asjadest mõtlemist binaarsete opositsioonide abil. Loogikat appi võttes on sellise mõtlemise põhiline vahend range disjunktsioon kas…või, näiteks see teos on kas poeesia või propaganda. Selles liigitamishoos unustatakse sageli ära võimalus mõtelda hariliku disjunktsiooni ja/või abil, nt see teos on poeesia ja/või propaganda.

Range disjunktsiooni varal toimiv mõtlemine on essentsialistlik, hariliku disjunktsiooni rakendamine aga pluralistlik, mööndes kasvõi tunnetusteoreetilist tõsiasja, et asjad on eri inimeste jaoks erinevad. Kui näiteks Universumi aluste üle vaieldes võiks siin nüüd algatada tõsise teadusfilosoofilise vaidluse, mis on tuntud realismi-nominalismi tülina, siis kunstiteoste tõlgendamise puhul peaks essentsialism kuuluma küll ajaloo prügikasti.

Igaks juhuks täpsustan siiski, et ma ei pea võimalikuks käsitleda mistahes kunstiteost nii, et sellel on oma päristine loomus, mida saab siis (rohkemal või vähemal määral) mõista või mitte. Väidan, et kunstiteos tekib lõplikult alles selle vastuvõtu käigus, ning see, millena loodut vastu võetakse, sõltub mitmesugustest kontekstidest, sh vastuvõtja haritus ja kahtlemata ka poliitilised uskumused.

Mõistagi ei ole nii, et iga loodud kunstieset tajutakse lugematul hulgal viisidel, kuna publiku eri segmentide kontekstide vahel on kultuuri sidususe loodud olulised ühisosad. Kuid vastuvõtjate esteetilised hinnangud jäävad siiski alati lahknema ja varieeruvad loodetavasti edaspidigi palju enam kui kasvõi näiteks poliitilised hoiakud – just see varieeruvus välistab meie elu tardumist ühetaolistesse vormidesse. «Meil on kunst, et me tõe kätte ei kärvaks,» hüüdis Nietzsche, kuid sada aastat hiljem on meil ka rohkelt kõhedaid mälestusi aegadest, mil tõeministeerium paneb paika ka kunstis lubatu piirid.

Vaatamata möödunud sajandilõpu loosungile «Kunst kunsti pärast» ei moodusta kirjandusteosed isoleeritud, pelgalt esteetilise nautimise jaoks tarbitavat sfääri, vaid mõjutavad kahtlemata ka seda, kuidas inimesed oma elu elavad. Veenvalt on sellest pea kümnendi eest kirjutanud Aare Pilv (Keel ja Kirjandus, 10/2011), piiritledes figuraalse keelelise sfääri (kuhu kuulub mõistagi ka kirjandus) etalonide poieetilise arhiivi ja laborina, mis on pragmaatilise keelelise sfääriga metonüümilises suhtes, ning kahe sfääri vahel toimivad ka ülekanded.