Ohtlik trepp linna ei huvita

«Kui minuga selline õnnetus juhtus, võib see juhtuda ka teistega. Miks sinna ei võiks panna ühte silti?» küsib Tallinnas Pärnu maantee viaduktil jalgrattaga trepist alla kukkunud Martin Ligema. Foto: Andres Haabu

Oli tore suvepäev, päike paistis ja teed olid mõnusad. Tallinlane Martin Ligema otsustas minna seda nautima koos oma kaherattalisega. Jalgratas on tal uhke: maastikul sõitmiseks mõeldud ees- ja tagavedrustusega Scott Genius, mille hind küündib uuena ostes 4000 euroni. Ta tõmbas pähe kiivri ja pani põlvedele kaitsmed, kuid vahel ei piisa sellestki. Kukkumine ootamatust trepist Pärnu maantee viaduktil viis mehe noa alla. Ta ei tea, kas ta kunagi endist viisi kõndidagi saab.

Tavapärasest vingem varustus on mehel olemas seetõttu, et ta on rattaspordiga tegelenud juba noorukieast peale. Martin Ligema spetsialiteet on maastikusõit. «Olen mitmeid kordi Eesti meistrikatel käinud. Mitte küll väga tulemuslikult, aga lõbu pärast. Aga tol päeval olin teel lihtsalt sõbra juurde,» meenutab ta.

Ta tunnistab, et tegi ka ise ühe vale otsuse. Pärnu maanteel Magdaleena polikliiniku juures tuli tal valida, kas ületab viadukti mööda kõnniteed või läheb üle tee ja teeb väikese ringi, et jõuda rattateele.

«Ma olin hilinemas ja mõtlesin, et rattateele jõudmine tähendaks suurt ringi,» ütleb ta. Nii alustaski mees rattaga tõusu üle viadukti kõnniteel, teadmata, mis teda ees ootab. Viadukti tippu jõudmise järel hakkas hoog suurenema. «Üpris suureks läks lihtsalt veeredes,» sõnab ta.

Ta sõitis seda teed rattaga esimest korda ning tal polnud aimugi, et viaduktilt maha sõitmiseks tuleks ratta pealt alla tulla – viadukti alguses seda vaja polnud. «Hoog kogunes ja kogunes ja siis tuli järsku trepp. Ei jõudnud enam pidurdada ja kukkusin suure hooga alla. Ühtegi silti ka polnud,» räägib Ligema.