Katrin Aava: väheliikuvate inimeste iseloom muutub halvemaks

TLÜ kommunikatsiooni dotsent Katrin Aava. Foto: Erakogu

Tööle ja töölt koju kõndides muutub elu märgatavalt tähenduslikumaks, kuna tekib aega selle üle mõtlemiseks. Meil on kiirendusraja mõiste, aga vajame ellu ka üht head aeglustusrada, kirjutab Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni dotsent Katrin Aava. 

Inimene ei muutu efektiivsemaks, kiirendades lõputult tempot ja suurendades soorituste arvu. Tehnoloogia arenguga on kaasnenud surve väga kiiresti infot vahetada ja töödelda, reageerida ja otsustada, suhelda aina rohkemate inimestega. Psühholoogid ja ajuteadlased on aga välja uurinud, et rööprähklemine ei toimi. Kiirus mõjutab tuntavalt vaimset tervist, süvendab pinnapealsust, ei võimalda kogemusi lahti mõtestada. Üks esimesi läbipõlemise märke on see, et inimene kurdab selle üle, et ei saa süveneda ega seetõttu tajuda oma tegevuse mõttekust.

Tänapäeva ühiskonna kriisi nähakse paljuski tähenduste puudumises. Tähenduslik elu aga algab siis, kui on aega ja soovi seda mõtestada. Käitumisökonoomik, Nobeli preemia laureaat Daniel Kahneman jagab mõtlemise kaheks: kiireks ja aeglaseks. Kiire mõtlemine pole aga eksimatu, pigem on aeglane mõtlemine see, mis õiged lahendused kätte näitab. Kõndides saab aeglaselt mõelda, õppida omaenda kogemustest. Õppimine tähendabki kogemustele tähenduste andmist ning see on aeglane tegevus.

Kõndimine mõtlemist mõjutava tegevusena on tähtsustatud juba vanakreeka peripateetikute ehk filosoofidest jalutajate koolkonna näitel. Frédéric Gros kirjutab «Kõndimise filosoofias» kõndimisest kui mõtlemise eeldusest, tuues näiteid Nietzsche, Rousseau ja Kanti elulugudest. Kõndides tunneb vaim end vabana ja muutub meile seega kättesaadavamaks, see on osa vaba olemisest ja vabaks saamisest.

Hästi kujundatud linnakeskkond soodustab tööle ja töölt koju kõndimist, mitte autosõitu. Autoga tööle sõites võidetud aeg võib kaduma minna ummikutes seistes. Kui sõita tööle autoga, peab pärast vaimselt väsitavat tööpäeva kuhugi treenima ja nädalavahetusel loodusesse puhkama sõitma. Tasakaalu saavutab aga keskkonnasäästlikult jalgsi tööle minnes.

Aina väärtuslikumaks muutuvad just sellised elukohad, kust kõik vajalik asub jalutuskäigu kaugusel. Arhitekt Jan Gehl kirjutab raamatus «Linnad inimestele» inimmõõtmelisest linnast, kus heade tingimustega avalik ruum loob elamisväärse keskkonna ka sotsiaalse kaasatuse ja demokraatia vaatenurgast. Keelatakse ju diktatuuri ning eriolukordade tingimustes inimeste vaba kogunemine linnaruumis.