/nginx/o/2020/10/30/13446257t1h62ca.jpg)
Sajandeid on arusaam abielust kui mehe ja naise liidust olnud nii iseenesestmõistetav, et see pole vajanud ei täpsemat määratlust ega ka põhiseaduslikku kaitset. Nüüd on abielu mõiste aga muutunud põhimõtteliseks väärtusotsustuseks, millest ei saa üle ega ümber.
Probleemi tuumaks on küsimus, kas seadus diskrimineerib samasoolisi paare, kui neil ei ole võimalik abiellu astuda, nagu võivad teha heteroseksuaalsed paarid. Võrdõiguslaste jaoks on probleem lahendamata ka siis, kui samasoolistel paaridel on õigus sõlmida kooselu, mis on seaduse silmis abieluga samaväärne. Sest sümboolses mõttes jääb eristamine siiski alles.
Nii on karta, et vaidlust abielu mõiste üle ei saa olematuks vaikida, öeldes, et tegu on kolmandajärgulise küsimusega. Neid, kellele on kõikide inimeste võrdsus üks põhiväärtusi, see lahendus ei rahuldaks, nagu näitab kas või 30 000 allkirja, mis anti mõne päevaga sooneutraalse abielu petitsioonile.
Samas tuleb aru saada, et traditsioonilise abielu mõiste ei ole samuti lihtsalt üks diskrimineeriv kultuuriline konstrukt, mis on oma aja ära elanud. See lähtub perekonnast kui bioloogilisest kooslusest, mille kaudu ühiskond end taastoodab, ning loomulikust keskkonnast, millesse lapsed sünnivad ja milles nad üles kasvavad. Selle koosluse moodustavad isa ja ema, ning abielu kui institutsioon kinnistab seda.
Rahvahääletus aitaks vältida, et abielu teema muutub kaalukeeleks kõikidel valimistel ja varjutab teiste tähtsate küsimuste üle otsustamist.
Asjaolu, et paljud perekonnad lagunevad ning lapsed elavad ühe vanema juures, kärgperes või vanavanematega, ei ole argument, sest abielu kui mehe ja naise liit on moraalne ideaal, täpselt samamoodi nagu võrdsus on moraalne ideaal.
Kahe ideaali vastuolu ei ole siiski teineteist välistav. Abielu mõistetuna mehe ja naise liiduna ei tühista võrdsuse ideaali, vaid üksnes viitab, et samasooliste õiguste riive ei ole nii ränk, et abielu vajaks ümber defineerimist. Samuti ei tühista sooneutraalse abielu seadustamine mehe ja naise vahelist abielu moraalse ideaalina, vaid üksnes tagab kõigi kodanike võrdsuse seaduse silmis.
Et sellel põhimõttelisel ja kogu ühiskonda puudutaval väärtusvaidlusel on järelmid seadustele, on vajalik, et otsus langetataks võimalikult demokraatlikul viisil. Kuna väärtuslõhe abielu küsimuses jookseb erakondade sees, mitte nende vahel, on riigikogus keeruline seda küsimust lahendada. Seetõttu on õiguslikult siduv rahvahääletus selleks kõige kohasem viis – ent vaid juhul, kui see on korrektselt ette valmistatud ja läbi viidud.
Kindlasti mõjutab küsimuse sõnastus rahvahääletuse tulemust. Esiteks peab küsimus olema üheselt mõistetav ega tohi olla kallutatud. Teiseks peab sõnastus tagama, et rahvahääletuse tulemus ei võtaks ära samasoolistele paaridele juba praegu seadustega tagatud õigusi. Et tulemused oleksid legitiimsed, tuleb saavutada sõnastuses laiapõhjaline konsensus.
On tõenäoline, et rahvahääletusega abielu teemal üksmeelt ühiskonnas siiski ei saavutata. Samas võimaldab rahvahääletus teema päevakorrast maha võtta, et see ei muutuks kaalukeeleks kõikidel valimistel ega hakkaks varjutama teiste oluliste küsimuste üle otsustamist.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)