Peresotsioloog: Abielu rahvaküsitluse eesmärk on hägus

«Kui vaatame, kui palju on meil vabalt kooselavaid paare, üksikvanemaid, siis nendega võrreldes ei ole samasoolisi paare üldse palju. Viimase rahvaloenduse järgi oli neid 212 leibkonda. Siis võiks juba ju küsida, kuidas üksikvanemaga leibkond ohustab abielu?» arutleb sotsioloog Kairi Kasearu. Foto: Kristjan Teedema

Meil ei ole perekonnaga mingit muret, kui just riik ei lähe inimeste kooselu reglementeerimisel liiga pealetükkivaks ja jäigaks, kinnitas Postimehele Tartu Ülikooli õppejõud Kairi Kasearu, kelle üks uurimisvaldkondi on perekonnasotsioloogia ja kes kaitses doktoritöö teemal «Strukturaalsed muutused või individuaalsed eelistused? Vaba kooselu Eestis» juba aastal 2010. Samuti rääkis ta Postimehele, kuidas on omavahel seotud leibkonnad, perekonnad ja abielu ning mis võiks ohustada perekonda kui ametlikku kooselu vormi.

Milline on traditsiooniline eesti pere?

Selle peale tuleb mulle meelde üks Ameerika autor, kes ütles, et perekonda defineerida on sama keeruline kui naelaga putru seina külge kinnitada. Igal inimesel võib olla oma vaade. Kui räägime n-ö klassikalisest vaatest, siis see on ema, isa ja kaks last. Lääne kultuuriruumis on olnud selline kuvand. Kui vaatame näiteks varasemaid lasteraamatuid, näiteks meie Sipsik, siis seal on kaks last ja ema ja isa. Kuskil kaugemal on näha ka vanaema ja vanaisa. See oleks klassikaline perekuvand.

See peaks olema siis pereidüll, mille kohta arvatakse, et me kõik tahaksime sellises peres elada?

Ma ei tea, kas me kõik tahaksime, kuid selline kuvand on olnud. Kui lasta inimestel defineerida peret, siis tavaliselt selline pilt tulebki ette. See aga ei tähenda, et ei võiks olla teistsuguseid pilte.

Kui palju on abielupaare, kellel on alla 18-aastased lapsed ning kui palju on neist paaridest abielus?

Me räägime siin leibkondadest. 2011. aasta rahvaloenduse alusel on kõigist leibkondadest 10 protsenti alla 18-aastaste lastega abielupaarid ja kuus protsenti samaealiste lastega vabas kooselus elavad paarid.