Nädala lugu ⟩ Mihkel Mutt: mis nad irvitavad oma rahva üle

Mihkel Mutt Foto: Sander Ilvest

Ikka loed-kuuled, et eestlased on nii- või naasugused. Enamasti järgneb midagi kriitilist. Kui ütleja on ise eestlane, tahaks küsida: kas see käib ka su enda kohta?

Näiteks kui kolleeg Ahto Lobjakas mõne aja eest kirjutas, et eestlased pole parlamendiküpsed, siis oleksin tahtnud teada, kas ta ise keelduks kohast valimisnimekirja tipus, et «sorry, aga eestlasena pole ma veel parlamendiküps».

Ja kui üks endine filmimees kirjutas ühes ajakirjas, et eestlased on tölplased, siis oleksin temalt meeleldi küsinud: «Kes sa ise oled, Pärsia šahhi sohipoeg või?»

Asi on muidugi selles, et rahvas pole homogeenne, temas on eliit, alamkiht ning vahepealsed. Üldistustes kajastub nende rühmade suhteline suurus, eelkõige nn mediaaneestlase omadused. Seega pole näiteks korrektne öelda «eestlane on kade», vaid «eestlaste hulgas on suhteliselt palju kadedust» (mis on paraku tõsi). Neil kahel väitel on ikkagi vahe.

Arvestada tuleb ka aja(loo)tegurit. Millal mingi rahvas n-ö astus ajalukku ja kus ta praegu oma isiklikul arengukõveral asub? Eri aegadel on eri rahvuste puhul avaldunud erisugused omadused. See võib olla tingitud nn verevahetusest. Näiteks antiikkreeklastel ja nüüdiskreeklastel on suhteliselt vähe ühist kauaaegse kuulumise tõttu Bütsantsi ja veel rohkem Türgi mõjusääris elamisele.