Kevadest alates on koolist räägitud rohkem kui tavaliselt ning seda üle maailma. Kas lapsed saavad koolis käia, kuidas nad seda teha saavad, kuidas toimub distantsõpe, kuidas mõjutab see nende õppimist ja õpitulemusi, kuidas neid kogu selles kaoses toetada, milline on sealjuures lapsevanemate roll, ja nii edasi. Kooliskäimine, nii loomulik osa elust, muutus korraga keeruliseks ja paljusid küsimusi tekitavaks. Õppimine, mis on niigi keeruline protsess, muutus veelgi keerulisemaks.
Els Heinsalu essee: kool kui koostöökoda (2)
Ma olen erinevate haridusasutuste eri astmetes õppinud kokku 22 aastat. See on väga pikk aeg, seda on rohkem kui pool minu elust. Ma arvan, et olen aus, kui ütlen, et ma ei mäleta väga suurt osa sellest elust – väga-väga suurt osa sellest, mida mulle õpetati ja mida ma õppisin. Lisaks pean tunnistama, et kuigi mulle on alati meeldinud õppida, olin ma päriselt õnnelik alles oma haridustee viimase kolmandiku jooksul. See on periood, kui õppimine ei olnud enam kuulamine ja kuuldu omandamine, vaid õppimine seisnes põhiliselt ise uurimises, ise avastamises, isegi ise probleemide püstitamises. Räägi mulle ja ma unustan; näita mulle ja mulle võib meelde jääda; kaasa mind ja ma saan aru.
Arusaamine on just see, mis peaks olema eesmärk, mida on vaja õpetada ja mida on vaja omandada. Arusaamisele jõudmiseks on vaja, et õpilane kas leiaks lahenduse ise või siis osaleks aktiivselt lahenduse otsimises. Faktide ja reeglite meeldejätmiseks, nii et nad meie mällu ka jääksid, on vaja nende vahel süsteem luua, nad omavahel või millegagi seostada. Selle kõigega on aga üks probleem: see võtab aega; mõnel vähem, mõnel rohkem, aga see võtab alati (ennustamatu koguse) aega. Kuna kooliprogrammid on tihedad, siis selleks, et seda arusaamiseks ja süsteemide loomiseks vajalikku aega kusagilt leida, peab järelikult midagi muutma. Tasub vast kuulata õpetaja Lauri soovitust, et kui kõike ei jõua, siis tee pool, aga tee hästi. Sest mis kasu on meil unustatud teadmistest, faktidest, mida me ei oska kasutada? Ei mingit.