EKI keelekool: kes siis ikkagi tohib vabandada?

Lydia Raadik Foto: Anu Põldsam

Eesti Keele Instituudi nooremteadur Lydia Raadik kirjutab sõnast «vabandama».

Jaanuaris käsitles Eesti Keele Instituudi sõnaraamatute peatoimetaja Margit Langemets keelekooli loos verbi «vabandama», millel on 2018. aasta õigekeelsussõnaraamatus küljes märge, et seda ei soovitata kasutada tähenduses «vabandust paluma». Miks ÕSis selline soovitus on?

Alates 1999. aasta ÕSist antakse osa sõnade tähenduste kohta soovitusi, nii on see ka verbil «vabandama». Kui algul sõnastati tähenduspiirang rangelt sõnastuses «ei tähenda», siis alates 2006. aasta ÕSist on see sõnastatud soovitusena «ei soovita tähenduses», sest juba vähemalt 1980. aastatest on eesti keelekorralduses mindud soovituslikku teed. ÕSi soovitus on aastate jooksul jäänud samaks, ehkki tegelikus keelekasutuses vabandatakse rahulikult ebasoovitataval kujul.

See tähendussoovitus pärineb Henn Saarilt 1969. aastast. Ta oletas, et «vale» tähendus «vabandust paluma» pärineb vene sõna извиняться vigasest tõlkest. Ühest küljest mõjutas Saarit ajastu, mil venepärast keelekasutust tugevasti tauniti, ja teisest küljest ei olnud tal kasutada mahukaid keelekasutusandmeid, tekstikorpuseid. Kui olnuks, saanuks juba siis selgeks, et verb «vabandama» on oma tähendused saanud palju varem, sajandite jooksul, ja eeskätt saksa keele mõjul: ent­schuldingen ehk «kedagi/midagi vabandama» («andeks andma») ning sich entschuldigen ehk «end vabandama» («õigustama» ja «vabandust paluma»).

Väljendi päritolu on aga ainult taust – oluline on fikseerida, kuidas sõna tänapäeval kasutatakse. Korpusanalüüsi põhjal on näha, et 20. sajandi jooksul langesid «kedagi/midagi» ja «end» verbi küljest ära, sest kontekstis oli tähendus selge ning keelekasutusele on omane püüd anda infot edasi võimalikult lühidalt (ehkki täiesti välistada ei saa ka mõningast vene keele mõju). Tänapäeva keele korpuse järgi kasutatakse verbi «vabandama» just eelkõige tähenduses «vabandust paluma» ja nõnda kajastab seda ka EKI ühendsõnastik 2020 Sõnaveebis.

Kummale siis toetuda, kas pool sajandit vanale oletusele või tänapäeva keelekasutaja valikule? Leian, et kui sõna tähendus on keelekasutuses kinnistunud, ei ole otstarbekas seda tõrjuda. Õigemini, seda ei saa enam tõrjuda. Seega on vastus pealkirjas esitatud küsimusele: kõik tohivad vabandada, kuidas aga tahavad.

Pikemat analüüsi saab lugeda ajakirja Keel ja Kirjandus oktoobrinumbrist.