Liivi Uuet: Eesti esimesesest referendumist

Rahvahääletuse ametliku kuulutuse ülaosa Foto: Rahvusarhiiv

Eesti Vabariigis on kõrgeima poliitilise võimu kandja rahvas. Kõige esimesel, 1923. aastal toimunud rahvahääletusel nõuti otsustamisõigust aga täiesti ebapoliitilises küsimuses: algkooli õppekava ja seal sisalduva usuõpetuse üle. Ajaloolane Liivi uuet avab toonaseid tagamaid, kusjuures paralleelid tänasega on kerged tekkima.

Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus kinnitas 2. detsembril 1918. aastal ajutised määrused koolide kohta. Nende viimases punktis on kirjas «Usuõpetus koolides tunnistatakse vabatahtlikuks õppeaineks». 1919. aasta suveks oli haridusministeeriumi juurde moodustatud töörühm saanud valmis algkoolide seaduse eelnõu esimese variandi. Eelnõus tehti palju parandusi niihästi ministeeriumi nõukogus kui ka hiljem selle arutamisel Asutavas Kogus. Kolmandal lugemisel hääletati seaduse paragrahvide üle ükshaaval, napi häälteenamusega kiideti heaks hiljem palju lärmi tekitanud paragrahv 2: «Algkool on emakeelne, ilma usuõpetuseta ja maksuta.»

Usuõpetus ei kadunud koolidest, enamikus koolides õpetati seda endiste õppekavade ja õpikute järgi, kuid õpetajad selle eest enamasti palka ei saanud. 1922. aasta kevadel tegi Kristlik Rahvaerakond ettepaneku muuta avalike algkoolide seadust, tehes usuõpetuse õpilastele vabatahtlikuks, aga koolidele kohustuslikuks. Kui ettepanek tagasi lükati, teatas erakonna riigikogu rühm 29. juunil 1922, et korraldab usuõpetuse asjus rahvaalgatuse põhiseaduse paragrahv 31 alusel, millega vähemalt 25 000 hääleõigusliku kodaniku nõudmisel sai riigikogule esitada seaduseelnõu, mida riigikogu oli kohustatud arutama. Rahvaalgatust korraldati omavalitsustes peetud hääleõiguslike kodanike nimekirjade alusel, allkirjad anti omavalitsuses või selle mõnes osakonnas, Tallinnas näiteks statistikabüroos. Alla kirjutanud soovisid, et avalike algkoolide seaduse paragrahvi 2 muudetaks, jättes sellest välja sõnad «ilma usuõpetuseta» ja lisada paragrahvile 35 õppeainete loetelusse usuõpetuse märkusega, et usuõpetus on õpetajaile ja õpilastele vabatahtlik õppeaine.