Mööngem, et leidub selliseid sõnavabaduse viise, mille keelamine tundub nii loomulik, et need ei tule meeldegi, kirjutab filmirežissöör Ilmar Raag.
Ilmar Raag: tsensuuri ei ole (18)
Mart Helme pani mind korraks mõtlema tsensuuri üle. Mäletatavasti kasutas härra siseminister pärast DW-le antud intervjuud enda kaitseks sõnavabaduse argumenti, rõhutades, et Eesti põhiseaduse paragrahv 45 ütleb: «Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. /.../ Tsensuuri ei ole.» Järelikult on õigus suud pruukida nii temal kui ka tema kriitikutel. Milles siis üldse probleem?
Tegelikult on pilt palju-palju segasem. Absoluutset sõnavabadust ei ole kusagil maailmas, aga selle piiramise määrad ja meetodid on erinevad. Tsensuur oma kõige klassikalisemas tähenduses on riigi seadustega raamistatud tegevus eneseväljenduse piiramiseks. Näiteks Venemaal on kriminaalkoodeksi paragrahvi 282 järgi võimalik panna inimesi vangi, kui võim leiab, et nad levitavad äärmuslikke seisukohti. Sinna alla lähevad ka sotsiaalmeedias jagatud meemid (näiteks kohalikule kubernerile kleebitud Hitleri vuntsid). 2017. aastal mõisteti selle paragrahvi alusel süüdi internetis «valede postituste» eest 465 inimest.