Ütleme otse välja: ebaravi tapab. Nii algab ülemaailmne teadlaste, arstide ja teadusorganisatsioonide oktoobris avalikuks tulnud manifest. Muu hulgas tuuakse selles välja hulk juhtumeid, kus pseudoteaduslikud ravimeetodid on toonud kaasa inimeste surma, ning Euroopa Liidu seadused, mis seda võimaldavad. Postimees rääkis sel puhul initsiatiivi ühe eestvedaja Fernando Cervera Rodiguezega.
Pseudoteadused tapavad ja euroopa seadused kaitsevad neid (5)
Miks tulite manifestiga välja just nüüd? Posimine ja ebateadus on ju aegade algusest olemas olnud.
Konkreetset põhjust, miks just nüüd, ei olegi, kuid pikemas perspektiivis sai asi alguse kaks aastat tagasi, kui Hispaania valitsus algatas seadusemuudatuse, millega oleks kaitstud inimesi ebateaduse eest. Sellega oleks kaasnenud ka töö Euroopa Komisjoni tasemel, et muuta seadusi, mis Euroopas praegu homöopaatiat (vt kõrvallugu) ja muud ebateadust kaitsevad. See aga ei õnnestunud. Siis tekkiski kõigepealt Hispaanias, aga hiljem ka mujal Euroopas koostöö, et öelda otse välja, et need asjad ei põhine teadusel ega saa ka ühegi riigi tervishoiulahenduste osa olla. Ütlemegi otse välja, et pseudoteadus on pettus ja selle tagajärjel inimesed surevad. See oli algne idee.
Millised Euroopa seadused siis homöopaatiat «kaitsevad»? Kuidas see käib?
Konkreetselt peame silmas Euroopa direktiivi 2001/83/CE, mis võimaldab homöopaatiat turule tuua. Kuidas? See direktiiv reguleerib, kuidas käib Euroopas inimese ravimite reguleerimine. Oluline on, et selles on ravimi registreerimiseks kehtestatud kaks mehhanismi. Esimene kehtestab n-ö lihtsama tee toote registreerimiseks. Sisuliselt peab tootja näitama, et see ei kahjusta inimest, ja see ongi kõik. Teine, n-ö keerulisem tee on tõestada, et ravimil on konkreetse vaeguse vastu ka mõju. Peab tõestama, et see toimib.
Esimese mehhanismi tõttu on aga tekkinud olukord, kus kõigis Euroopa riikides müüakse homöopaatia ja muid ebateadusel põhinevaid tooteid päris ravimite pähe. On tooted, mille pakendil võib olla kirjas «ravim», ja kõigis riikides leidub homöopaate, kes seletavad inimestele, milleks need konkreetsed tooted «kasulikud» on. Samas ei leidu pakendil kirjeldust selle kohta, kuidas need tegelikult mõjuvad. Öeldakse, et teatud toodet müüakse näiteks gripi vastu, isegi kui tegu on vaid suhkruga.
Näiteks müüb maailma suurim homöopaatiliste toodete firma Boiron toodet Sedatif, mille karbil pole isegi otseselt kirjas, et see aitab magada, kuid nimi viitab sellele (karbil seisab lihtsalt loetelu: stress, ärevus, unetus – K. M.). Kirjeldatud toote registreerimise esimene mehhanism võimaldab sellistel sisuliselt suhkrust ja veest koosnevatel toodetel ravimiturule jõuda.
Kuidas selline mehhanism seadusesse kirjutati?
See kiideti heaks 2001. aastal Euroopa homöopaatialobi survel. Ega ka homöopaatiatööstus ole rumal ja nad teavad, et müüvad põhimõtteliselt suhkrut. Millalgi nad mõistsid, et ei saa oma tooteid n-ö tavalisi teid pidi turule ja hakkasid siis selle esimese mehhanismi nimel tööle. Nende väide oli, et homöopaatia on oma olemuselt teistmoodi ja seda ei saa teistele toodetele mõeldud testidega kontrollida. Sellise argumendiga suutsidki nad esimese mehhanismi seadustesse sisse pressida.
Olen kuulnud, et teid on Hispaanias ka korduvalt ebateaduse paljastamise eest kohtusse mõistetud. Kuidas selline olukord tekkis?